Vanaema ja mina

Nii mõnigi kord kutsuvad ema/isa mind või mu õde vahel Pärnuvanaemaks. Seda enamasti siis, kui tahavad vihjata meie pedantsetele külgedele. Aga ma võin öelda, olles värskelt veetnud Pärnuvanaemaga pea nädala ühes majas elades, et sarnasus on siiski minimaalne. Vanaema saabus neljapäeval, ära tõi ta Märjamaalt Tauno. Bussijaama asukohta oli muudetud ja Tauno ei leidnud seda vaatamata vastavale hoiatusele ikkagi õigeks ajaks üles ning jäi seetõttu kena 10 minutit hiljaks. Vanasti oleks vanaema selle aja peale juba jala poolel teel Kaereperesse olnud, nüüd püsis aga kenasti jaamas ja ootas. Järeldus, et ta kas:

a) on muutunud kannatlikumaks;

b) ei jõua peale puusaluu murdmist nii kaugele käia;

c) läheks jala, aga annab endale aru, et Märjamaalt on Kaereperesse 30 km ning ta ei jaksaks seda jala käia isegi kui ta poleks puusaluud murdnud;

d) kõik variandid on õiged.

Mõnes osas on aga ta muutumatu. Kiirelt vaatas ta elamise üle ning teadustas, et ta võib põrandaid pesta. Ma ütlesin seepeale, et ma just tegin märja mopiga, aga lasku käia kui tunneb vajadust. Seepeale arvas ta, et pole siis ikka vaja ja kaapis minema. Mõne aja pärast saabus ta uuesti ja teatas, et läheb nüüd välitöödele. Jäin talle lolli näoga otsa vaatama ise mõeldes, et ta ju ei mõtle ometi muru niitma hakata. "Ma panin sinna rabarberite juurde küüslaugud maha, Tiit sealt enne niitis pealsed maha neil, aga siis ma ütlesin talle, et ta ei niidaks ja rohkem ta ei niitnud ja nüüd tuleks need küüslaugud üles võtta.". Tegin väljas kiire ringi ja teatasin talle, et mina küll mingeid küüslauke ei näe ja lisasin hoolitsevalt, et paps jättis talle ainult seepärast mulje, et ta selle küüslaugu kasvatamisega nõus on, et teda selle jutuga rahule jäetaks. Ilmselt kündis ta need juba järgmine päev peale mahapanekut üles, mõtlesin veel endamisi. "No ma lähen ikka vaatan, võtan need vanad rabarberivarred ära ja siis on äkki näha." Tund aega hullas seal, katkus üles kõik rabarberid (ilmselt olid kõik vanad?) ja sai saagiks 8 küüslauku. Tuli siis tuppa ning üritas mind veenda rabarberilehtede hunnikut tagaaeda teisaldama. Au, millest ma viisakalt keeldusin vihjates, et mina oma tegevusega temale tööd juurde ei tekita ning tema ei peaks seda mulle ka tegema. Õnneks hakkas vihma sadama ja ta sai veeta aega toas Pisinurriga mängides. Pärast kandis mulle täpselt ette, et mismoodi Katriin ikka jalaga prõmmis ja kui mitu korda end ümber keeras. Kord päevas käisime ka ujumas, st peale esimest basseiniskäiku oli vanaemal villand ja edaspidi käisime meie basseinis ja tema vaatas meid klaasi tagant. Ja nii me siis elasime suhtelises üksmeeles ning vaid aeg ajalt maid jagades. Oli väike heitlus selle pärast, kas keenud kartulitel peab olema kaas peal või mitte ning kas kartulitest teha pudru või mitte. Mõlemad lahingud 1:0 minu kasuks :)