Muhv nõudmiseni

Tallinna jõulukuusk külvab hirmu edasi

2011-12-15T09:09:00.000-02:00

"Lähme kuusest ringiga mööda, " ütles minu taga kõndiv noormees oma kahele kaaslasele täna Raekoja platsis. Ja kusjuures läksidki. Ringiga.

Moodsad päkapikud

2011-12-15T09:02:00.000-02:00

Andres, kellele mõningad minu lapsikused paistavad meeldivat, pakkus ka sellel aastal, et äkki ma tahan endale jõulukalendrit. Keeldusin kangelaslikult, pidades end nüüd liiga vanaks päkapikkude ja kalendrite ja muu taolise tarvis. Kuid päkapikud tulid siiski. Täiesti iseseisvalt vedasid nad Kaereperes suure toa aknalauale ühe ketsi (sussid on nii eilne mood!) ning toppisid sinna sisse korraliku andami - paki Komeedi komme. No kes ütleb, et päkapikke pole olemas?

Mökki kerkib

2011-11-28T09:06:00.000-02:00

No comments

2011-11-22T08:36:00.000-02:00

"Mida te mängite?" küsib lastebasseinis umbes 7 aastane poiss kahelt sama vanalt basseinis hullavalt tüdrukult.
"Piinamist," vastab üks plikadest ning täiendab, et "Tuleb teine vee alla suruda ja hoida teda seal." Ning paksem tüdruk viskubki teisele peale ning surub ta vee alla.

Puguvaidlus

2011-11-17T13:55:00.000-02:00

Andresel ja Mardzil ei ole just tihti vaidlusi, mida ei saa öelda näiteks Viki ja Andrese kohta kui Eesti põllumajanduspoliitika jutuks tuleb. Enamik küsimusi, millest võikski vaidlus tõusta vaibub kiirelt kuna Mardzil näib olevat enamikest asjadest lihtsalt ükskõik. Seega kui Andres tema vastandina võtabki tuld erinevatel teemadel ja otsib verbaalset sparringupartnerit, siis Mardzis ta seda ei leia, kuna väljapakutud teemad ei ole ilmselt Mardzi arvates kähmlust väärt. Seega oli väga ootamatu, et selline asi nagu kana pugu ja selle söödavus neil hiljuti tõsiseks vaidluspunktiks sai. Andres guugeldas ja kuskilt ilmus välja isegi kana joonis - st kana kujutis kus peal kõik tema siseorganid jms. Küsimus seisnes nimelt selles, et kus täpselt asub kana pugu, kas kanal on mitu või üks pugu (st kas seda kõris olevat söögitoru laiendit ka puguks nimetatakse) - ma nägin kana skeemi, muidu ma seda pugu asja küll nii täpselt kirjeldada ei oskaks. Igatahes jäi lugu vist lõputa, st pole senini selge, et mis pugu kus on ja mis on söödav ja mis mitte. Aga lihtsalt koomiline oli, et selline teema mõlema poole poolt sellise põhjalikkusega ette võetud sai. Ilmselt tundis Andres harrastuskokana ja Mardz põlise põllumehena, et kana pugu asukohast ja söödavusest just temal parim arusaam on :)

Kirjandusest

2011-10-20T17:51:00.000-02:00

Juba umbes pool aastat tagasi kasutasin juhust ja pätsasin Tauno raamaturiiulist raamatu, mida olin ammu lugeda tahtnud, aga raamatukogus kohe kuidagi peale ei sattunud. Tiina Laanemi "Väikesed Vanamehed" nimelt. Üldjuhul ma väga eesti kirjandust ei loe, tõeliselt häid autoreid on ikka vähe ja naistekaid/krimkasi eelistan samuti välismaised - eesti omad on kuidagi hirmus kodukootud. Aeg ajalt aga tuleb ette, et tekib soov ka midagi eesti autorilt lugeda, nagu Laanemi raamatugi puhul. Teos ikkagi ohtralt pärjatud ja raamatukogus ka pidevalt välja laenutatud, et peaks ikka miskit olema.

Ja no ei suuda. Tükk aega maadlen juba ja olen jõudnud 91 leheküljele 255-st. Esimesed kuuskümmend lehekülge olid kõige hullemad. Millegi nii halvastiililise otsa olen harva sattunud, kõik meenutab veits teismelise tüdruku põhikooli lõpukirjandit. Teos kubiseb liialdatud kirjeldustest stiilis a la "vull vull-vull kallab Ly samal ajal toobisse põletavalt kuuma vett", "kallab päikese käes sillerdavat jooki triiki täis", "isukalt karulauku krõmpsutades jookseb ta raskelt lõhnava maapinna kohale kummardunud mehe poole". Ja no ei paista paremaks minevat. Kirjelduste vastu pole mul iseenesest midagi, kuid need peavad midagi juurde andma, mitte panema sind unustama, et millest ülepea jutt. Võib olla sai muidugi tehtud viga, et teos sai ette võetud peale seda, kui olin just värskelt kahe väga hea naiskirjaniku peale sattunud. No vaatame, olen otsustanud raamatu siiski lõpetada, ehk läheb paremaks.

Vigaste armee üha kasvab

2011-10-20T16:55:00.000-02:00

Peale poolt aastat kõva vastupanu oli Mardz sunnitud lõpuks alla vanduma ja oma põlve kirurgile näitama. Tulemus - põlveoperatsioon ja mõned nädalad karke. Niisiis liipab ta Pakal ringi ja osutab kepiga (nagu omal ajal tema vanaema Mari) kui miskit soovib ja siis Viki teeb ja toob. Seda idülli on tabanud aga ootamatu saatuselöök. Nimelt ei suutnud Mardzi teenindav personal päriselt loobuda aktiivsportlaseks olemast ning tagajärjeks välja väänatud koib. Andres arvas seda kuuldes, et ilmselt käib nüüd karkude pärast kibe kähmlus ning tuli välja ideega, et võiks neile kingituseks teha kalendri, kus on kirjas nädalapäevad ja siis kastid, mida saaks eri värvi värvida - et nad saakssinna karkude kasutuskorra märkida. Mõeldud tehtud:

	Karkude kasutamise graafik

	esmaspäev	teisipäev	kolmapäev	neljapäev	reede	laupäev	pühapäev
06:00
08:00
10:00
12:00
14:00
16:00
18:00
20:00
22:00

		Viki			Marge

P.S. Ja kui te arvate, et see kalender on liialdus, siis ei tea te veel midagi. Andrese viimane idee oli otsida välja valged kitlid, mis meil juba pikemat aega kuskil kapinurgas vedelevad, joonistada neile peale punased ristid ja minna Pakale meditsiinipersonali univormis. Ilmselt jääks vaestel vigastel seepeale peale jala ka kõht haigeks - naerust sedakorda. Ei tea, mille peale Andres järgmisena tuleb? Hakkab ilmselt nõudma, et me homme paar väiksemat puud langetaks millest kanderaamid meisterdada.

Corolla skvotter

2011-10-04T06:20:00.000-02:00

Peale seda kui Andres töökohta vahetas ja mina koduseks jäin on autoga sõite vähe. Ikka tõsiselt vähe. Nii hirmus vähe, et ühel päeval avastas Andres, et mingi jultunud ämblik on okupeerinud Corollas kõrvalistuja poolse nurga ja sinna oma võrgu näol ebaseadusliku rajatise püstitanud.

Issi tütar

2011-09-23T17:09:00.000-02:00

Näib, et nagu isalegi, on Pisinurrile liikumapanevaks jõuks õlu.

Mänguväljak

2011-09-21T11:21:00.002-02:00

Pidin tegelikult juba ammu Noora jaoks Paka mänguväljaku pildi üles panema, aga kuna ma viimased aastad olen seda tüüpi inimene, kes unustaks oma pea ka maha kui see kaela küljes kinni ei oleks, siis ma loomulikult unustasin. Kuni ema mulle eile meelde tuletas. Siin siis on:

Selgituseks, et kiigede kohale on veel ehitamata käimistee ja Virgo veskil on labad puudu, aga mänguväljaku tagune ronimissein on ka valmis ja liulaua all on poelett :)

Lisan veel mõned pildid lähemalt Virgo veskist ja mänguväljaku tagumisel küljel olevast ronimisseinast:

Bränd. Bränd? Bränd!

2011-09-16T18:58:00.002-02:00

Paar aastat tagasi kuulsin omatöökaaslast ironiseerimas, et tema õde oli Emmaljunga ostnud.Tookord ei saanud ma üldse aru, et mis asi seeEmmaljunga on ning miks see naljakas on, et ta selle ostis. Mulleselgitati seepeale, et tegemist olevat titekäruga ning kõige popimmudel olevat nahaga ja valge.

Nüüd olles ise samasse maailmasukeldunud, pean ma ütlema, et ma ei ole kuskil kohanud sellistbrändistumist nagu lasteasjade/riiete maailmas. Ühel õigel titelpeab olema Baby Björn lamamistool, pissipott ja kõhukott,Fisher-Price Rainforest tegelustekk ja laulukoer. Seljas on tal Lennevõi Huppa kombekas ning teised riided pärinevad Lindexist,Espritist. Ringi sõidab õige titt Emmaljunga valges nahaga kaetudkärus Villapaist otsetud lambanahk külje all, Mothercare voodikohal ripub Fisher-Price lendavate karukeste, valguse ja heligavoodikarussell. Autos istub beebi Maxi Cosi turvatoolis või lamabBritaxi hällis. Mänguasjad peavad olema kõik arendavad (kuigimilline mänguasi ei ole siis arendav?) ja soovitavalt kandmakaubamärki Fisher-Price või Chicco. Veel vajab üks titt kergkäru– näiteks McLaren (jumala eest mitte Britton), Fisher-Pricehüppekiike ja söögitooli. Viimase puhul ei ole liiderbränd niitugevalt esile kerkinud kui mõne teise eseme puhul, aga üldiselt onkõige populaarsemad kõikide vilede ja kelladega plastikkobakad,millel küljes rihmad milledega saab tite sinna külge sirgu tõmmatakuni see pudru ära sööb ja see Eestis disainitud metallistsõrgadega tool. Titt joob Aptamili piimasegu Tommee Tippeelutipudelist ja sööb Baby Björn kausist istudes Bumbo istmes. Ees on beebil Avent lutt ja jalas Hilfigeri teksad. Rinnapiima pumbataksetalle vajadusel välja Avent Isis rinnapumbaga.

Selle teadmistepagasi omandamiseks onmul kulunud oma pool aastat. Alguses oli ikka üsna keeruline, agasiis leidsin viisi kuidas seda enda jaoks lihtsaks teha – taandasinkõik autodele. Emmaljunga on Lexus, Gesslein Corolla, Hartan onAvensis, Britton Hyndai jne, seda siis ainult kärude maailmas. Muudbrändid: Baby Björn ja Fisher Price jällegi Lexus, Chicco Avensis,Playgroja Emma Corolla.

Ja kui nüüd veel mainida, et kõigeodavam asi ülatoodud loetelus on Avent lutt, neid saab 7 EUR eesttervelt kaks tükki. Odavuselt järgmine on Tommee Tippee lutipudel(10 EUR) ja edasi lähevad hinnad ikka korralikult üles. Ma poleksealeski osanud arvata, et laste bränditooted võivad nii kallidolla. BabyBjörn lamamistool ja kõhukott maksavad ca 120 EUR kumbki,Fisher-Price karukestega voodikarussell (elektriline ikkagi!) ca 45EUR. Söögitoolide ja Lenne kombekate hinnad algavad 60 EUR-st jaFisher-Price laulukoera saab 45 EUR eest. Ja kui te siis veelpankrotis ei ole võite oma titele osta Fisher-Price Rainforestitegelusteki 45 EUR ja endale veel Avent Isis manuaalse rinnapumba (60EUR).

Hävitav hinnang mu kokakunstile

2011-09-08T04:48:00.000-02:00

Tjah, nüüd on selge, et Pisinurr arvamus minu kokakunstist on hävitav. Kui ta poest toodud püreed üsna kenasti seni söönud on, siis minu tehtud püreede peale keeldub ta suud avamast. Üleeile õnnestus mul talle sisse ajada täpselt üks lusikatäis ja sedagi vaid tänud sellele, et ta parasjagu naeratas. Eile oli ta juba targem ja naeratas ikka veel, aga nüüd juba kinnise suuga.

Ema sünnipäev

2011-09-05T15:46:00.000-02:00

Kui Andres mingi mõni kuu tagasi ema läheneva sünnipäeva kohta vihjeid tegema hakkas, teatas ema resoluutselt, et tema sünnipäeva ei pea ja 55 polevatki mingi sünnipäev. Paar nädalat enne tähtpäeva meenus talle aga kuidas ta eelmisel aastal (kui ta ka sünnipäeva ei pidanud) kaks nädalat järjest süüa tegi kuna iga päev olid külalised. Seega võeti kõne Andresele ja uuriti, et kuidas oleks ühe lambaga, et võiks nagu auku ajada. Andresele ei pidanud seda kaks korda ütlema ja nii vaene uteke oma elu kaotaski. Mittepeetav sünnipäev aga hakkas kujunema üha suurejoonelisemaks. Minul lasti koostada playlist "normaalsetest" (loe: Mati Nuude, Marju Länik, Uno Loop jt) lugudest, sest et "äkki keegi tahab tantsida", ait kraabiti puhtaks ja tassiti lauad sisse ning oodatavate külaliste arv kerkis kolmekümneni. Pidu oli planeeritud siis laupäevaks, 3 septembriks. Perekondlikud kingitused said üle antud õigel päeval, teisel septembril, saak siis järgnev: mobiiltelefon Vikilt (praegune oli ikka jube riist juba), raamitud fotod emast ning tema lastest ja lastelastest Virgolt, kõrvarõnksud Agnes-Carmenilt, hakklihamasin meilt, annetus madratsifondi Moonikalt ja rahvusmotiivides saadetis Tauno perelt. Tauno saadetis ja ka lilled tulid kulleriga ja kuna ema ei osanud peale kingi kätte saamist enam midagi oodata pidi lilledega kuller üsna pikalt värava taga seisma ja laskma Bellal enda peale haukuda. Õige peopäev algas agara sebimisega ning erinevate hoonete vahel kappamisega. Kella kolmest hakkasid saabuma külalised, keda Moonika kenasti üles pildistas. Lammas võeti pidulikult august välja ja Andres serveeris ka pannilt kartulit ja šaslõkki. Kõhud kummis, mängisid osad külalised võrkpalli, mõned hiilisid tuppa spordiülekannet vaatama (kusjuures ärge arvake, Viki ei olnud nende hulgas) ja teised tšillisid niisama. Õhtu jätkudes selgu, et tantsida tahetakse küll nagu videolt näha, möll kestis igatahes poole ööni.

Lammas teel auku

Ema ja Tauno pere saadetud lilled

In memoriam Holly

2011-09-05T09:21:00.000-02:00

Hazelpickbox Hallow Hollyhock alias Holly läks parimatele jahimaadele tegelikult juba 27 juulil, aga sellisele koerale, nagu oli seda Holly ei saa kirjutada nekroloogi kiirustades.

Moonika koer. Holly oli tegelikult Moonika koer. Kuidas ta selleks sai, seda täpselt ei mäleta, ega ka sedagi, kelle idee oli majja koer võtta ning just bokser. Tõug oli ilmselt mingil määral juhuslik - naabrist bokserikasvatajalt oli just pesakond sündinud ja selle hulgas oli üks valge koer, kes odavalt saada oli kuna valge ei ole just bro värv tõuaretuse seisukohalt. Meil keegi tõuaretusega tegeleda ei kavatsenud ja seega polnud ka koera värv oluline. Moonika koer sai temast tõenäoliselt siis kui ta esimest korda tuppa sittus ja Virgo ja Moonika (kui pere noorimad liikmed) omavahel vaidlesid, et kes selle ära koristama peaks. Kui ma õigesti mäletan teatas Moonika, et kui tema selle koristama peab, siis läheb ka paberitesse tema nimi, et olgu siis juba tema koer saba ja karvadega. Holly puhul see saba ja karvade väljend vist ei ole kõige õnnestunum, kuna saba tal ei olnud ja ka karvadega polnud olukord kõige uhkem. Loomulikult hellitati peni narruseni ära, anti head ja paremat ja magas ta kordamööda meie voodites. Aga iseloom oli loomal tugev, hoolimata heast elust ei muutunud ta tüütuseks. Kui mitte arvestada vanemas eas tekkinud kommet ainiti jõllitada seda, kes midagi sõi. Ja no mis seal salata, eks see jõllitamine tasus ka ära. Juba ainuüksi sellepärast, et kuulda seda matsuvat heli, mille tema voldilised mokad tegid kui talle vorsti visati, sai ta mitmeid paremaid palasid otse laualt. Heli tuli sellest, et ta avas vorsti võtmiseks mokad viimasel hetkel, kui vorst juba nina vastu oli lennanud. Õige kah, teinekord polegi äkki vorst ja milleks siis asjata suu lahti teha. Aga ise ta ei võtnud, ootas kuni anti.

Võitluskoer. Iseloom oli Hollyl hea, ainus mida ta ei sallinud, olid teised koerad. Ega ta neile miskit ei teinud, kui nad soovitud kaugusesse jäid, aga mõni ei saanud aru, et peale seda kui Holly on nad ära nuusutanud tuleks neil eemale hoida ja need siis said peksa. Võitluskoerana oli Holly ületamatu. Saba jäi püsti isegi siis, kui 5 lõrisevat täiskasvanud bokserit tema ümber tiirutasid (need olid muide tema ema ja vennad) - ta sundis need muide taanduma. Kord kohtus ta Andrese staffi Patrickuga, läks paar sekundit ja siis oli vaene Patrick selili käpad taeva poole ja tema peal kõrgus Holly.

Surematu Kaštšei. Holly on ka ainuke koer, keda ma tean, kelle surmaaastapäevi tuli tähistada. Nimelt teatas Tallinna loomaarst, et Hollyl on elada mingi nädal, seda siis mingi 3 aastat enne tema tegelikku surma. Kui möödas oli 2 päeva selle loomaarsti ennustusest ajas Holly end põrandalt püsti ja varastas laualt suitsuvorsti ära.

Vanaema ja mina

2011-08-18T10:28:00.000-02:00

Nii mõnigi kord kutsuvad ema/isa mind või mu õde vahel Pärnuvanaemaks. Seda enamasti siis, kui tahavad vihjata meie pedantsetele külgedele. Aga ma võin öelda, olles värskelt veetnud Pärnuvanaemaga pea nädala ühes majas elades, et sarnasus on siiski minimaalne. Vanaema saabus neljapäeval, ära tõi ta Märjamaalt Tauno. Bussijaama asukohta oli muudetud ja Tauno ei leidnud seda vaatamata vastavale hoiatusele ikkagi õigeks ajaks üles ning jäi seetõttu kena 10 minutit hiljaks. Vanasti oleks vanaema selle aja peale juba jala poolel teel Kaereperesse olnud, nüüd püsis aga kenasti jaamas ja ootas. Järeldus, et ta kas:

a) on muutunud kannatlikumaks;

b) ei jõua peale puusaluu murdmist nii kaugele käia;

c) läheks jala, aga annab endale aru, et Märjamaalt on Kaereperesse 30 km ning ta ei jaksaks seda jala käia isegi kui ta poleks puusaluud murdnud;

d) kõik variandid on õiged.

Mõnes osas on aga ta muutumatu. Kiirelt vaatas ta elamise üle ning teadustas, et ta võib põrandaid pesta. Ma ütlesin seepeale, et ma just tegin märja mopiga, aga lasku käia kui tunneb vajadust. Seepeale arvas ta, et pole siis ikka vaja ja kaapis minema. Mõne aja pärast saabus ta uuesti ja teatas, et läheb nüüd välitöödele. Jäin talle lolli näoga otsa vaatama ise mõeldes, et ta ju ei mõtle ometi muru niitma hakata. "Ma panin sinna rabarberite juurde küüslaugud maha, Tiit sealt enne niitis pealsed maha neil, aga siis ma ütlesin talle, et ta ei niidaks ja rohkem ta ei niitnud ja nüüd tuleks need küüslaugud üles võtta.". Tegin väljas kiire ringi ja teatasin talle, et mina küll mingeid küüslauke ei näe ja lisasin hoolitsevalt, et paps jättis talle ainult seepärast mulje, et ta selle küüslaugu kasvatamisega nõus on, et teda selle jutuga rahule jäetaks. Ilmselt kündis ta need juba järgmine päev peale mahapanekut üles, mõtlesin veel endamisi. "No ma lähen ikka vaatan, võtan need vanad rabarberivarred ära ja siis on äkki näha." Tund aega hullas seal, katkus üles kõik rabarberid (ilmselt olid kõik vanad?) ja sai saagiks 8 küüslauku. Tuli siis tuppa ning üritas mind veenda rabarberilehtede hunnikut tagaaeda teisaldama. Au, millest ma viisakalt keeldusin vihjates, et mina oma tegevusega temale tööd juurde ei tekita ning tema ei peaks seda mulle ka tegema. Õnneks hakkas vihma sadama ja ta sai veeta aega toas Pisinurriga mängides. Pärast kandis mulle täpselt ette, et mismoodi Katriin ikka jalaga prõmmis ja kui mitu korda end ümber keeras. Kord päevas käisime ka ujumas, st peale esimest basseiniskäiku oli vanaemal villand ja edaspidi käisime meie basseinis ja tema vaatas meid klaasi tagant. Ja nii me siis elasime suhtelises üksmeeles ning vaid aeg ajalt maid jagades. Oli väike heitlus selle pärast, kas keenud kartulitel peab olema kaas peal või mitte ning kas kartulitest teha pudru või mitte. Mõlemad lahingud 1:0 minu kasuks :)

Kuidas kuulujutud alguse saavad

2011-08-11T05:06:00.000-02:00

"Ei ole rätsepmeister Kiir loll mees! Ja nüüd on Maalile latse ka tennu!" tuli meelde, kui kuulsin, et üks Valtu elanik oli oma tütrele rääkinud, et "Vaata kui tore, Moonikal ka nüüd väike laps juba ja on vist isa juurde kolinud praegu.". Ta nimelt arvas, et mina olen Moonika. Seega nüüd on Moonikast saanud siin vaene naine, kellele keegi on tite taha teinud ja kes nüüd isa juures peab elama. Irw. Homme lähen käin veel paar tiiru küla peal :)

Majasoku elu

2011-08-11T05:03:00.001-02:00

Alguses oli veidi imelik, kuidagi võõras tunne papsi juurde sisse kolida, nagu oleks salaja sisse hiilinud kui kõik on ära. Lisaks tegi mulle veidi muret koristamisteema – Pisinurr ei arvanud päeval magamisest suurt midagi ja oli ilmselgelt arvamusel, et tema peaks olema kõhukotis kui ma tolmuimejaga ringi torman. Kohale jõudes selgus aga, et Moonika oli lahkelt sooritanud üsna korraliku sanitaaroperatsiooni ja isegi külmkapp on varustatud. Atleet juustust ei tule päris kindlasti puudust. Seda on varutud lausa 5 pakki – tea kas käivad kuuldused, et kaob müügilt ära?

Seega maandusin esialgu suurde tuppa, laadisin sinna asjad maha saades tulemuseks midagi keskmise lahinguvälja taolist ja siirdusime Pisinurriga olukorda inspekteerimas. Väljas polnud midagi teha, seal kiunus rotveiler ja anus, et ta ainult lahti lastaks. Kiunu sisu oli ilmselt midagi taolist, et hakkan heaks, ma olen nii hea rotikas, ei kaeva, ma luban, et ei kaeva, ainult natukene jooksen ja isegi sulle peale ei hüppa! No palun lase lahti, niuks, see kont, mis ma kolm päeva tagasi maasse kaevasin on nüüd just õige maitsega, vaja vaadata, lahti vaja, niuks! Otsustasime siiski, et rotikas võib veel veits oodata ja kondiga ei juhtu midagi. Laotasin Pisinurrile hoopis teki suure toa põrandale, tõmbasin papsi toast suurema tolmu ära ja kolisin sinna sisse. Iga kord kui köögis käisin haarasin ka ühe komeedi kommi hambusse. Päeva lõpuks, olles söönud kaks korda pelmeeni (leidsin sügavkülmast), raiunud rotveilerile väljast rõvedat lehmamagu, söönud ära poolt kotitäit komeedi komme ja kamašokolaadi, tundsin ennast juba kaunis koduselt. Homme söön voodis vorsti ja viskan vorstinahad voodi alla ning lähen loen ajalehte hoovi peal autos. Oijee, olen Tiidu tütar.

Terminaator

2011-07-13T10:39:00.000-02:00

See kass on nagu terminaator, et "I 'll be back!". Igatahes elab ta nüüd üleval kuuris, koerakuudi kõrval. Seekord õnnestus ta ka pildile saada.

Andrese saviahju külastusajad

2011-07-13T05:02:00.000-02:00

Lugupeetud huvilised!

Teatame siinkohal, et saviahju pääseb vaatama iga päev kella 9:00-st kuni kella 18:00-ni. Kella 18:00 st vaatamisväärsus suletakse, palume selleks ajaks külalistel territooriumilt lahkuda. Külastajad, kes kella 18:00-ks lahkunud ei ole, võivad jääda territooriumile lõksu nagu näha juuresolevalt pildilt.

"Viinamarjad on selle ära vallutanud...

2011-07-13T04:52:00.001-02:00

...see on täielik džungel!" põhjendas ema uue kasvuhoone ehitamise vajadust. Nüüd on olukord tõesti märksa parem, kasvuhoone on valmis ja viinamarjadel kenasti kasvuruumi. Aga kes oskas arvata, et see kuramuse kurk nii lopsakas taim on?

Vaesel kurgil on nii vähe ruumi, et ta on sunnitud lausa kõveras kasvama.

Bootcamp

2011-07-04T15:39:00.002-02:00

"No ja nüüd keera! Pinguta veel, Vot vot, põtki jalgadega, veel veidi, pinguta ometi! Sa suudad seda, sa suudad! Tõsta parem jalg rohkem üle vasaku! Lükka vasakuga, veel veidi"

Te eksite kui arvate, et see on Anna Levandi tulevast iluuisutajat juhendamas, kuigi see kõlab kahtlemata sarnaselt. Sellist vanni sai hoopis Pisinurr. Viki ergutas teda raja ääres sama innukalt nagu oleks ergutanud Veerpalut teel olümpiakullale. Igatahes eelmisel neljapäeval kas siis trenni tulemusena, igavusest või siis lihtsalt lootes, et ta siis rahule jäetakse, Pisinurr keeras. Ja nüüd keerab, kogu aeg.

Kass kolis minema

2011-06-30T08:01:00.000-02:00

...kuna naabrid olid pehmelt öeldes nõmedad ja elamistingimused seetõttu väljakannatamatud. Üks hull peni haukus pidevalt ühel pool elamist ja teiselt poolt näidati iga poole tunni tagant taskulambiga valgust näkku. Kuna lahkuminek ei toimunud just sõbralikult, siis ei pea vist ütlema, et oma uut aadressi ta ei jätnud.

Minu tädi Ilme

2011-06-25T14:32:00.001-02:00

Kui nad Mardziga kokku lepivad, et mingi päev kell kümme minnakse "haudade turniirile" või lihtsalt Haapsallu, siis ei maksa kell kümme tädit küll Pakale oodata. Kõige varem on loota tema ilmumist lõunaks ehk siis umbes kella 12 ajal. Kella kümne ajal hakkab ta alles mõtlema, et ah jaa, pidin täna Marge juurde minema. Aga tegudeni veel ei jõua, kuna vaja veel üks kook kaasa küpsetada. Kell 11 planeerib ta juba sõitma hakata, aga veel ei saa tulema hakata, kuna Arnole vaja veel lõunasöök teha, jääb teine muidu veel nälga. Ja kell 12 hakkab ta tulema, lootes ise kella kuueks tagasi olla. Liikluses käitub tädi Ilme ettevaatlikult, vaatab ikka paremale ja vasakule ning sõidab aeglase tempoga. Ilmselt ähvardab teha seetõttu pidev tagant otsasõidu oht, kuna keegi ei oska arvata, et üks bemar lubatud kiiruse piires võiks liikuda.

Kui tegemist on väljasõiduga haudadele, käiakse alati läbi ka kunagisest lapsepõlvekodust. Enamasti kahekesi, aga vahel ka koos tädi Ailiga tiirutavad tädi Ilme ja Marge ümber kunagist kodumaja nagu kassid. Eelmine kord üritas tädi võssakasvanud pargist oma lapsepõlve kooliteed üles leida. Aga mis kooliteed sealt loota, kui sealtkaudu vast oma kolmkümmend aastat pole keegi enam kooli läinud?

Kassidega on tädi Ilmel eriline suhe. Neid on tal tavaliselt ikka mitu tükki korraga ja kõik sellised vähe metsikud. Ühed esimesed keda mina mäletan, olid Mimm ja Timm - Kaido vist tõi nad Tallinnast kus need tema ühikatoas kapis olid sündinud - aga ma võin ka valesti mäletada. Ja muidugi surematu Ludri - kassi mõistes hiigelmõõtmetes elukas, kes võõrastel endale eriti pai teha ei lasknud. Viimane on nüüd hiljuti parematele jahimaadele läinud siiami sorti kiisu, kes end hoolimata sellest, et Ilme ilmselgelt suurem kassisõber on ning teda toitis, ikkagi enam Arno kassiks pidas ning Ilmel end ainult puhkepäeviti ning riigipühadel armulikult kõrva tagant sügada lubas.

Süüa teeb tädi Ilme nagu mu emagi - hirmsates kogustes. Vend käis suviti seal külas lastevahetusprogrammi raames ja õppis kiirelt sööma kartulit hapukoorega. Ja mina mäletan suuri koguseid pannkooke ning morssi. Praegugi on nii, et kui satud kasvõi ootamatult mööda sõites sisse hüppama, siis suudab ta kümne minutiga laua looka katta ning ära lähed sealt alati veeredes.

Kodu on tädi Ilmele oluline, harva kui teda sealt välja meelitada annab. Mõned üritused aga siiski on, kus tädi Ilmet kindlasti näha võib - Türi lillelaat, muusikal üks kord aastas, pohla- ja mustikamets, haudade turniir ja loomulikult Koit Toome kontsert.

Täisvillane kass

2011-06-23T18:49:00.000-02:00

Update: eelpool nimetatud kass, kelle poegi merekooli oodatakse, on muutnud aadressi. See ei tähenda otse loomulikult seda, et ta oleks Pakalt ära kolinud. Kas te ise loobuksite merevaate ja prantsuse rõduga vanalinnakorterist? Ei? No vot, aga miks siis kass peaks maakonna suurimast liivakastist loobuma? Seega kolis ta vaid pehmemale pinnale, ehk siis tegi uue korteri sama kuuri teise otsa, klaasvilla peale. Nüüd on siin täisvillane kass. Ja boonusena ei pea kass enam kuulama nende vastikute linnupoegade kisa.

Paka esimene jaanilõke

2011-06-23T18:41:00.000-02:00

Metsmaasikad on valmis

2011-06-23T18:30:00.000-02:00

Ema avastas selle eile ja sööstis lahingusse. Pooleli olev pasteet jäeti kus see ja teine ning tormati lagendikule, kaasas "igaks juhuks" kaasavõetud kümneliitrine mannerg. Olukord kiirelt hinnatud, mobiliseeriti lisajõud - ehk siis tegevteenistusse kamandati Virgo koos pruudiga ning ühiselt puhastati lagendik maasikatest. Mina saabusin maale täna ning mõne aja pärast õnnestus mul veenda ühte vanaemadest oma kohust täitma ning titte hoidma ja sain võimaluse lagendik üle vaadata. Peale pea tunniajast korjet naasin veerand ämbri maasikatega, Mardz vaatas ämbrit ning ümahtas midagi, mis kõlas nagu "ohoo". Ja see ütles rohkem kui tuhat sõna. See ütles, et enda arvates oli ta lagendikul puhta vuugi teinud ja oligi olnud ainult sellepärast nõus olnud titte hoidma, kuna nagunii sealt peale kombain nimega Marget miskit suurt võtta ei ole. Ja see ütles, et ta läheb käib seal lagendikul homme ise korra veel, kuna ilmselgelt oli siiski liiga palju marju maha jäänud.

Hiirteprobleemi enam ei ole

2011-06-20T05:33:00.000-02:00

"Vikile ei meeldi kassid." ütles ema mulle, kui kunagi küsisin, et kas varsti mõni kass ka majja võetakse. Aga seda musta valge maniskiga kassi, kes nüüd puuriida sees oma poegadega istub, see kassivaenulikkus ilmselt ei häirinud. Igatahes on nüüd nii, et sama kuurinurga esimeses puuriidas on linnupesa, kus üks tibu koorunud ja veel paar muna haudumisel ja viimases puuriidas kass oma poegadega. Mis kassist saab, on veel lahtine, on räägitud merekoolist, aga mina isiklikult ei usu, et kõik pojad merekooli võetakse. Ema juba rääkiski Vikile, et Jumal andis Vikile kassi :) Ja pealegi, mida seal siis niiväga oodata, kui ehitad keset hoovi suure liivakasti? Kindel värk, et varem või hiljem mõni kass sinna paradiisi sisse kolib.

Pärleid sigade ette

2011-06-16T15:13:00.000-02:00

Üks asi, mis mul lapsepõlvest elavalt meelde on jäänud on vanasõnad. Papsil oli neid varrukast puistata absoluutselt iga olukorra kohta. Levinumad olid: Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi, Pill tuleb pika ilu peale ja muidugi last but not least Pärleid sigade ette. See viimane tuli mulle meelde meie viimaseks jäänud Party Safaril Hiiumaal. Nimelt oli üheks ülesandeks seal Aliasele sarnanev sõnamäng, üks võistkonna liikmetest pidi teistele miimika abil mingi sõna selgeks tegema. Seletaja oli Andres ja meie kolmekesi arvasime. Andres osutas taeva poole ja sai meilt kätte sõna "tähed", noogutas innukalt ja kukkus siis kätega suurt ringi näitama ja vehkis lisaks kätega. Sõnaga "tähed" meie hiilgus kahjuks lõppeski, sest hoolimata Andrese üha ägenevatest pingutustest me sõna ära arvata ei suutnud. Kui aeg lõpuks läbi sai pahvatas Andres, et "No kuidas te aru ei saanud, GPS oli!", kuid meie nägudel peegeldus tühjus. Mitte keegi ei saanud aru, mida on GPSil tegemist tähtede ja mingi keraga. "No GPS töötab ju satelliidi järgi" pahandas Andres ja meie vahtisime talle ikka veel tuimalt otsa. No kes küll seletab sõna GPS selle toimimispõhimõtte järgi?

"No ja sellega saab praktiliselt kõike teha!"

2011-06-16T15:10:00.000-02:00

...on tavaliselt Andrese õigustus kui ta järjekordse sae, tera või mõne muu tööriistaga koju ilmub. Norisin teda täna, et ta on nagu naine, kes poeretkelt naasnuna abikaasale selgitab, et "no selle valge minikleidi juurde mul ei olnud ju üldse midagi panna! Ja need ei ole üldse JÄLLE punased kingad, vaid bordoopunased ja fuck me kontsaga. Need, mis ma eelmine nädal ostsin olid kirsipunased ja poolkontsaga. Ja need on väga universaalsed, sobivad praktiliselt kõigega!". Täpselt selline jutt, mida kuuldes iga endast lugupidav heteromees lõpetab kuulamise sõna "bordoo" juures. Nagunii aru ei saa ja vaielda ei oska. Nii ka minagi ei ütle enam ammu midagi kui meie majapidamisse ilmub järjekordne saag või trell. Tal on olemas mootor-, ketas-, tikk-, ja eelmine kord ostetud saag, mulle nime ma ei tea ja mis veel karbi sees on. Need on vaid need, mis mulle kohe meelde tulevad, tööriistakasti revideerides leiaks neid ilmselt hirmsa pinu. Ja muidugi käib iga sae/lihvija/trelli/vms juurde komplekt lisavarustust, millega saab jällegi: kõige teha. Hea, et ta neid vähemalt kasutab, minu ostetud kontsaga kingad seisavad tavaliselt vaid kapis, punased või mitte.

Loomad elutoas

2011-06-16T07:03:00.000-02:00

No mitte ei saa aru, kust kohast need ämblikud tulevad. Koristan ometi rohkem kui kunagi varem, aga ikkagi sain eile saagiks kolm tükki: kaks poega ja üks ülbelt vannitoa seinal passiv täiskasvanud isend. Ja ma tean kindlalt, et ühel metsavennal on punker Andrese tööriistakasti taga, mis on liiga raske, et seda liigutada.

Pisinurri kaalumine

2011-06-14T06:03:00.000-02:00

Arstid ei tea midagi!

2011-06-11T12:42:00.000-02:00

...oli polkovniku lese põhiline argument kui ma õigesti mäletan. Ja jumala eest, kui mu isa oleks naine, siis võiks teda vabalt polkovniku leseks tituleerida. Kuidas naispolkovnikut kutsuda, polkovnikinna? Nimelt leiab ta, et:
- kui ta astub naela jalga (stiilinäide paarist lähimineviku nädalast), siis ei ole vaja minna arsti juurde, mis siis, et jalg on sinine nagu potipõhi ja gangreen käega katsuda;
- kui ta kukub metsas ringi kapates nii, et isegi vähem kogenud diagnostik kui dr House võiks eeldada, et tegemist on ribimurruga (roie, mitte ribi, roie, õpetaks siinkohal paps), siis ka ei ole ka vaja minna arsti juurde, kuna järjekorrad on pikad ja traumapunktis läheb nii kaua aega. Ja ega nad seda kipsi nagunii ei pane ja lahtine murd ju ei ole, muidu oleks ribi külje seest väljas.

Huvitav, miks ta seda sotsmaksu küll maksab?

Kuidas kerkisid püramiidid?

2011-06-11T12:33:00.002-02:00

Juhtusin nägema ükspäev dokfilmi sellest, kuidas ehitati püramiide ja see tuli mulle meelde täna kui ma vaatasin Moonikat mänguväljaku tarbeks palke koorimas. Jajah, projekt Mänguväljak on lansseeritud. Ja nagu siinmail kombeks, on asi ette võetud grandioosselt. Asi sai alguse sellest, et Killu informeeris, et tal on mingi tuttav grupp beebisid, või õigemini nende emasid, kes siis kõik augustis Pakale tulevad. Kuhu selline kari beebisid panna, kui mitte mänguväljakule? Viimase tõuke andis Pisinurri tihe viibimine Paka kompleksis ja kiire kasv, mis annab märku, et peagi oleks üks mänguväljaks igati asjakohane. Niisiis, komisjon (Andres ja Viki) vaatasid üle erinevate väljakute pildid netis šniti võtmiseks ja asi võis alata. Haaviku krundil oli tuulega sobivalt maha sadanud haruline puu, mis Pakale lohistati ja ära nüliti. Metsast toodi koorem palke, mida nüüd aia taga paljaks aetakse - isegi Moonika on rakendatud. Ühesõnaga, eeltööd käivad täie hooga.

Paka suvine argipäev

2011-06-11T12:01:00.004-02:00

Hommik
Ema ärkab, hõõrub silmi ja tuigerdab uniselt uksest välja ning sulpsab basseini. Kostab: "Uoughhh!" sissehüppel ja edasi kergeid rahulolevaid morsalikke norsatusi. Hommikusuplusele linnuke kirjas.

Lõuna
Päike on kõrges ja Viki ajab bernhardiin Bellat mööda õue taga ise karjudes, "Kastame, kastame!". Berhardiin pole loll ja ei anna kätte ning teeb joostes haake mille üle iga jäneski uhke oleks. Ema karjub: "Ärge ajage teda jooksma, tal on niigi palav!". Virgo ja Viki ühiste jõupingutustega saadakse koer siiski kätte ja Virgo laseb talle aiakastmisvoolikuga vett pähe. Protseduur möödas, on koer peris õnnelik - kui ta enne kuuri nurgas UAZi all end palaviku eest peitis , siis nüüd patseerib tähtsa näoga mööda õue, ilastab ja norib pai.

Õhtu
"Maja on vaja üle värvida!" teatab Andres konkreesel toonil korgijooki lipsides. Mulle meenud stseen filmist: "Tarvis on leida paat!". Kõik vahivad talle mõttelageda näoga otsa ning lõpuks küsin mina, et ei tea miks?
"Liiga tume on!" on konkreetne vastus ja enam ma muiet näolt eemal hoida ei suuda.

Suvereporter alustab

2011-06-11T11:47:00.000-02:00

Eile tegin blogisse üle pika aja mõned postitused ja sedagi vaid seetõttu, et mulle meenus, kuidas Ameerikas käies oli ka kõige väiksemad uudised kodust olulised ja kui tänulik ma olin Moonikale kui see mulle sõnumineeris, et Taunol kukkus boiler alla. See oli vaat et põnevam kui Grand Canyon. Otsustasin seega, et meie türklastel võib samamoodi kerge infonälg olla ja uudised, mis meile nii triviaalsed näivad a la käisime Türi lillelaadal võivad neile huvi pakkuda. Ja kuna mul endal kodus miskit suurt ei toimu, siis ma kirjutan teistest :) Seega, suvereporter alustab ülekandeid., jääge kanalile.

Kakukaamera (ehk Pisinurri monitooring)

2011-06-10T06:47:00.000-02:00

Sõnaraamat a la Marge

2011-06-10T06:34:00.000-02:00

Mardz on andnud Eesti keele arengusse palju uut nii et Sõnause võiks ta külmalt kinni panna. Mõned stiilinäited siis:

alkolomeeter - alkomeeter

haudade turniir - haudade turnee

broifrend - boyfriend

Aken Euroopasse ehk valgus saunas

2011-06-10T06:30:00.000-02:00

Ühel nädalavahetusel koju jõudes nägi Moonika paistvat valgust sealt, kus seda poleks pidanud paistma, vannitoast nimelt. Inimesena, kes paistab kartvat tervet nimekirja asjadest alustades ämblike ja lõpetades elusuuruses maskottidega, ületas ta iseennast ning söandas asja uurida. Julgustükk kahtlemata, tegemist oleks võinud olla ju ka UFOga näiteks. Mitte midagi nii drastilist siiski, ilmnes, et isa, innustatuna ilmselt erinevatest ameerika "kodu korda" showdest, on jõudnud oma ümberehitustöödega sinnamaale, et leiliruumist avaneb vaade õuele. Asi on põhjalikult ette võetud, endine Virgo tuba on rusudes ja Tauno toa uks kinni müüritud - uks on avaneb nüüd tulevasse kööki - st endisesse Virgo tuppa. Ka väljastpoolt vaadates on toimunud edasiminekud - kogu residents on voodrilaudadega kaetud.

2011-06-07T05:13:00.000-02:00

Suvi toob välja linna kõige huvitama külje, inimkonna see kiht, kes talviti end kuskil soojakutes peidab tuleb välja suve nautima - sel ajal kui esimene Eesti istub loungede väliterrassidel, teine Eesti kärsatab koduaedades liha ja venelased kogunevad Pirita jäekäärudesse krassataad (mis pärast nende lahkumist enam muide krassataa ei ole) nautima, roomab oma urgudest välja ka see Eesti, keda muidu vaid Võsapetsi saatest näha võib. Näiteks räpaste pikkade pükste ja algselt valget värvi maikaga õllekõhumodell, kes ülimalt joviaalses tujus Balti jaama koristajamutiga flirdib ja lauldes oma semude heakskiidumörina saatel selle viimaks valsile rebib. Sealsamas perroonil. Hindamatu, kas pole? Putka juurde, kus varem lilli müüdi ja hetkel suletud on, on end varjulisse nurka sisse seadnud see kodutute paarike, kes muidu teisel pool seina ääres kükitab. Nende koostoimimine on muide muljetavaldav kuna koos näivad olevat nad juba aastaid ja kaklemas pole neid kordagi näinud. Ilmselt tuleb neil varsti kuldpulm vms. Snelli tiigi pingid on vallutanud mõnusalt magavad kodutud kõrvuti rasedate ja kärurallil emadega. Suvi on alanud.

Pildid Katriinist

2011-04-20T05:34:00.001-02:00

Passipilt

Mõtlesin küll kunagi, et oma blogis ma titest eriti ei kirjuta, aga üldsuse nõudmine piltide järgi on nii suur, et mul on kaks varianti - kas Katriinile oma blogi teha või siis siia mõned üles panna. Esimene variant ei lähe mu loomusega eriti kokku - kuigi ma leian, et titt on hirmus armas jne, paneb tema nimel kirjutamine - a la - "ja emme ostis mulle uue mõmmi, mis mulle väga meeldib" end tundma nagu mul oleks tarvis Paldiski mnt'le vastuvõtule minna. Seega jääb variant number 2, ehk siis tulevad mõned pildid siia.

Tänud türklastele

2011-04-20T05:15:00.000-02:00

Edastaksin siinkohal suured tänud Katriini lasteriiete varustusülemale Killule ja suured tänud ka Katriini enda poolt kinkide eest, papud on veel veidi suured, aga äge hüppav mänguasi paistab talle väga meeldivat. Kui ta ennast liigutab lamamistoolis siis see asi hüppab ja pakub talle väga huvi :) - nagu juuresolevalt pildilt näha.

Noorale lubatud video Pisinurrist

2011-04-19T16:34:00.000-02:00

Erakorraline teadaanne Türki:

2011-04-10T05:46:00.000-02:00

Viki, siin Paka,kuuldel!

Viki siin Paka, kuuldel!

Katlaga on kõik korras, kordan, katlaga on kõik korras!

Side lõpp.

Uus Levandi on tulemas

2011-04-09T13:17:00.000-02:00

Tea kas naistele suusahüpetes ka võistlusi korraldatakse? Pisinurr igatahes on harjutama hakanud: kord leidsime ta sellisest asendist, mille võtab suusahüppaja enne äratõuget: kõhuli, pea otse vasta maad ja rinnale surutud ja jalad krõnksus all, käed sirgelt taga nagu pingviinil. Meile see asend ei imponeerinud ja keerasime ta külili tagasi, aga oleks paar hetke oodanud oleks ta ilmselt telemarki ajanud ennast.

Radariga titt

2011-04-09T13:13:00.000-02:00

Mulle tundub, et kurg on toonud mulle tittede laost sellise mudeli, millel on mingi sisse ehitatud radar peal. See töötab efektiivsemalt kui G4S koduvalve ning annab häiresignaali märguandeks, et on vaja vigisema või kisama hakata alati kui ma:
- teen tassi teed - loogika on tal ilmselt selline, et tee ei ole ju kuumalt joomiseks! Võin kõrvetada oma keelt ning seega kahjustada vara, mille küljes on Pisinurri arvates vaid temale kuuluvad piima andvad atribuudid. Seega, las joob külmalt;
- teen valmis söögi - ilmselt kehtib sama mis eelnev, kuid lisaks veel arvamus, et mida vähem ma söön, seda saledam ma olen, ja mida saledam ma olen, seda paremas vormis ma olen, ja mida paremas vormis ma olen, seda enam jaksan ma teda kõigutada ja muul viisil lõbustada;
- Musikesega liiga kauaks kudistama jään - no siin on asi selge. Konkurents tuleb eos likvideerida, seega passib ta peale, et talle mingi hinna eest õde või venda ei tekiks.
- sätin välja minema, üksi - mõttekäik selge: Aga mis siis, kui mul miskit vaja on? See ei ole argument, et mul on kõht täis, mähe kuiv ja gaasid väljas. Mul võib iga hetk näiteks igav hakata. Las passib parem siin ja on valmis teenindama, kes see ikka jõuab oodata kuni ta tagasi jõuab kuhu iganes ta minna kavatseb. Pole vaja tal seal küla peal ringi töllata.

Huvitav, kas tema radarit annaks ka politseipatrullide avastamiseks tuunida?

2011-04-05T07:06:00.000-02:00

Kahetsusega pean teatama, et ajakirjandusvabadust on jälle rünnatud. Sissekande "Salaarmuke" eest on repressiivorganid lubanud minu blogi kinni panna. Aga ma ei anna alla, tühjad ähvardused ei saa sulgeda ohjeldada meedia lõukoera!

Kas tõesti põgenemiskatse või ajutine mäss?

2011-04-05T07:02:00.000-02:00

Minu kallis mees, kes muidu meeleldi oma õhtuid teleka ees või arvutis pokkerit mängides enamasti kodus veetis ning vahel vaid trennis käis (sellegi põhjuseks ilmselt vaid minu mitte enam nii peenetundelised vihjed stiilis: järgmist uut ülikonda me sulle ei osta kui see enam selga ei lähe) on viimasel ajal kahtlaselt vähe kodus viibima hakanud. Tegevust leiab ta nüüd endale mitte ainult õhtuteks vaid isegi ühel nädalavahetusel õnnestus tal ennast saviahju ehitamise koolitusele munsterdada. Õhtuteks on aga kavas trenn ja...rahvatants. Ja jah, nüüd käib ta vähemalt ühel õhtul nädalas Tabasalus oige ja vasemba tegemas, asendusliikmena. Moonika oli hirmus pettunud, et temale varem juba teada ei antud kohutavast peatükist Andrese minevikus - varasemast kuulumisest rahvatantsutruppi - ja temal seetõttu mitmed sarkastilised märkused tegemata on jäänud. Teda tundes teeb ta kaotatud aja aga kiirelt tasa :). Aga rahvatants (algselt ühel õhtul nädalas) on nüüd juba vallutanud nii mõnedki õhtud (mingid ülevaatused, enne ülevaatust tihedam trennigraafik jne), trennid on nii tihedad juba nagu oleks tegemist vabariigi esipundiga, kellel reputatsioon hoida. Igatahes meie Pisinurriga oleme otsustanud, et olukord on väljunud kontrolli alt ning vajab korrigeerimist. Seega oleme koostanud läbirääkimiste kava õhtute ja nädalavahetuste õiglaseks jaotuseks ning kavatseme selle ka jõuliselt läbi suruda. Pisinurril on küllaltki korralikud kopsud, see peaks olema kõva relv.

Salaarmuke

2011-04-03T13:28:00.000-02:00

Ühes väikeses Eesti külakeses (kus kõik teaksid kõiki kui keegi kellegiga suhtleks) elasid kord Naine ja Mees. Elasid kolmekordses paneelmajas naaberkorterites. Mees veetis oma päevi võrkpalli mängides ja ristsõnu lahendades, samuti oli ta väga tubli tugitoolisportlane - tema jagamatu tähelepanu pälvisid kõik ülekanded Bahreini kabemeeskonna matšist Ugandaga Eesti jalgpallimeeskonna järjekordse kaotuseni. Naine suunas oma energiat oma kolmetoalise sisutamisesse ja võrkpalli. Kolmetoaline korter sai aga valmis ja mööblit sinna rohkem sisse ei mahtunud, Mees oma ühetoalise redekoreerimisest aga ei arvanud miskit. Naisel hakkas igav ning osavalt kallutas ta Mehe tugitoolist põrandale ning instrueeris, et "tarvis on leida paat (st Maa)", kuhu ehitada Maja. Ja nii soetatigi Maa.

Selgus, et Mees on tubli veel mõnel teiselgi alal peale tugitoolispordi ja ristsõnade. Nii mitmedki spordiülekanded jäid vaatamata kui järjest kerkisid (mõnikord peale Naise vastavasuunalisi õhkamisi, mõnikord täiesti omal initsiatiiviil) Ait ning siis ka Maja. Ka Naine ei istunud käed rüpes. Ettevõtliku eesti naisena rajas ja peenramaa ning täitis talveks aida ja sügavkülma sellise koguse hoidistega, millega oleks võinud Lenigradi blokaadi üle elada. Majapidamine muudkui paisus, Naine ja Mees elasid rahulikult ning õhtul teed larpides muudkui planeerisid uusi arendusi. Ka omavaheline läbisaamine oli hea, Naisele meeldis süüa teha ja Mees oli sunnitud palju liikuma, et mitte varsti rasvapalli moodi välja näha.

Siis aga tuli maja Tema - hõbedast metallikvärvi, sale ja sile, läikiv kui prillikivi. Ta sai omaette toa ning tema positsiooni olulisus majas kasvas kiirelt. Naine ei osanud halba karta enne kui ükskord öösel varbaid Mehe vastu sooja panna üritas ning avastas, et toda pole. Ja neid äraolekuid hakkas olema üha enam - nii öösel kui päeval leidis Naine mehe jällegi Tema juurest - ise seletades, et vaja viimast nii või naapidi hooldada või niisama silitada. Visiiidid Tema tuppa aina tihenesid, Tema muutus aga aina läikivamaks ja iseteadlikumaks. Naine üritas protestida, aga Mees ütles, et Ta vajab tema jagamatut tähelepanu vähemalt kord tunnis, et tagada Tema laitmatu funktsioneerimine kogu majapidamise hüvanguks. Ja Naisel ei olegi midagi öelda, Katel võitis. Ja nüüd hakatakse Aita veel Kaminat ehitama....

Valitsuse sada päeva ehk kuu aega titega kodus

2011-03-24T13:14:00.000-02:00

Pisinurr on nüüd kuu aega vana ning ma olen ikka veel elus. Ja titt ka. Seega tuleb lugeda missiooni algus ilmselt igati kordaläinuks. Tõendusmaterjaliks tite pilt - tänase ajalehe unustasin pildile panemata, aga ehk usub vanaema niigi, et titele miskit paha pole tehtud.

Pole ammu kirjutanud kuna - mis seal salata - sündmusi, mis kedagi teist peale enda huvitada võiks, on vähe. Päevad mööduvad titega tegeledes, õmmeldes ja mahjongi mängides. Ma ilmselt olen märksa enam meeleheitel kui see Türgi koduperenaine - ma ei ole veel kuulnud, et ta Solitairet taoks... :). Mitte et ma eluga rahul ei oleks, olen küll. Praegu on titega kodus olemine oluliselt relaxim kui tööl käimine. Mis siis et kõik päevad pole vennad ja aeg ajalt Pisinurr karjub ja mul pole aimugi miks. Nagu see laupäev maal, kus ta mu plaani Moonika lapsehoidjaks kaubelda kui me Andresega Kormorane vaatama läheme pidulikult põhja lasi. Kes see ikka tahaks hoida imikut, kes on võimeline kolm tundi järjest lõugama. Reeglina oskab ta õnneks aga käituda küll, enamasti ta sööb ja magab ja üleval on ca neli tundi päevas -mille jooksul siis põrnitseb talle ette pandud mänguasja (mida tuleb aeg ajalt nihutada kui ta ühest küljest tüdinud on). Veel ei ole ta aru saanud, et mänguasi, mis talle ette pannakse on sama juba mingi kolm nädalat. Või on tal mälu nagu emal - 3 sek. Uusi oskusi olen omandanud nii mina kui Pisinurr. Tema oskused on ilmselt kasulikumad - minu omad kipuvad olema rohkem sellised, mida just CV'sse kirja ei pane. Keda ikka huvitab, et oled suuteline automaadist raha võttes samaaegselt tagumikuga ühtlase intervalliga käru kõigutama või titt tissi otsas putru keetma. Aga eks kui ta saab suuremaks siis on Moonika ka vahest oma traumast üle saanud ning nõus titte hoidma ja siis saan ka äkki kallimaga taas kohvikusse ja kinno ja kultuurirahva sekka tagasi.

Pisinurr

2011-03-02T14:26:00.001-02:00

23 veebruar kell 17:00 sündis meie titt, esialgse nimega siis Pisinurr. Kaal 3210 ja pikkus 50 cm, seega nagu arvata oli, igati keskmine. Õnneks ei järginud ma ema traditsiooni, kelle tittede algkaal oli 4 kilo miinimum ja üks neist siis isegi 4,9 kilo. Muidugi pole see 4,9-ne kaal mingi ime arvestades selle isiku (Moonika) praeguseid söömisharjumusi - süüa kõik mis silmapiiril on, säilivuskuupäevadest hoolimata. Pisinurr käitus igatahes paremini ning hoidis saledat joont.

Nime titel veel ei ole, saan nüüd aru küll, miks ühel töökaaslasel lapsele ikka veel nimi panemata on kuigi too juba kahekuune on. Ükski nimi pole nagu päris see. Aga meil õnneks aega veel on ning vast saab talle mingi nime ikka pandud.

Käituda oskab ta hästi, kui söömise lõpetab, siis matsutab rahulolevalt, muigutab suud, tõstab kulme ning jääb magama - ning ärkab 2-3 tunni pärast. Andres on osutunud eriti osavaks tema pesemises - minu käes kipub ta ikka kisa tõstma kui tagumikku vaja loputada, aga Andrese käes on vait kui sukk. Alguses ma kahtlustasin, et Andres teeb sohki, on tite suu vastu käsivart pannud ning ta ei saagi karjuda, aga ei, talle lihtsalt meeldib Andrese vannitushaare rohkem kui minu oma. Pean ka vist ringi harjuma.

Mõned pildid oleme ka ikkagi teinud. Kriku küll itsitas, et tuleb ikka eeskujuliku lapsevanemana 50 ühesugust pilti miinimum üles lüüa, aga me pole seda teed veel läinud. Andres on arvamusel ka, et Pisinurr pole fotogeeniline, et päriselus nägevat ta ikka palju armsam välja kui ühelegi fotole jääb. Aga minu meelest on ta mõnel pildil täitsa kobe ja ega tõesti ei jõua alati kaamerat haarata kui ta parasjagu naeratab.

Jala käimise parem pool

2011-02-20T11:17:00.000-02:00

Olen tihti kogenud, et jala käies näeb maailma rohkem ja mitmekülgsemalt kui mingit liiklusvahendit kasutades. Mõningaid kõige naljakamaid ja huvitavamaid vestlusi või olukordi olen ma näinud/kuulnud trammis või tänaval. Nüüd on ka jala tööl käiv Andres hakanud neist osa saama - ükspäev juhtus ta kuulma, kuidas üks vene tädi rääkis valjusti poliitikast - mis polekski nii imelik kui mitte arvestada, et tema auditooriumiks olid tuvid ja üks kass...

Tartu maraton 2011

2011-02-20T11:08:00.000-02:00

Tartu maratoni meeskond on sellel aastal meie poolt siis oluliselt lahjem. Hoolimata mõningate töökaaslaste arvamusest, et ma võiks siiski osaleda - mis see rajale paari sünnituspunkti rajamine siis ära ei ole? - otsustasin selle aasta siiski vahele jätta. Ja kuradi külm on ka nagunii. Veterani toetustiim Moonika isikus ütles, et hommikul kohale sõites oli mõnes kohas lausa miinus 30, aga et stardi ajaks olevat olukord täitsa normaalne - vaid miinus 18 või isegi vähem :). Siin põrandaküttega põrandal külitades ei tundub see muidugi utoopiline. Paar päeva enne maratoni õpetas Ringvaate saates Allar Levandi häbelikult naerda kihistavale Reikopile, et külma puhul tuleb ajaleht püksi ajada - pidada seniajani parim vahend olema. Helistasin igaks juhuks veteranile ka, aga loomulikult oli ta vana suusahundina sellega juba kursis. Ja kui ma õigesti mäletan, siis vanasti, kui veel selliseid kabedaid suusakostüüme polnud veel leiutatud - või ei olnud need lihtinimesele kättesaadavad - toppis ta seda ajalehte ka mitte ainult püksi vaid ka rinna peale ja igale poole mujale. Ilmselt oleks sellega ka näo katnud, aga siis ei näe ju sõita. Ajalehe teine plusspool on see, et kui peaks paus tulema rajal - söögipunktis või siis katkestajate bussis, siis lugemisvara omast käest võtta. Peab muidugi vaatama sel juhul, et oleks ikka värske number.

Eile õhtul tegin veteranile uuesti kontrollkõne umbes kella seitsme ajal õhtul, et uurida, kuidas vorm on. Täpselt ei olevat teada, kuna polevat poolteist nädalat suusatama saanud - mille peale ma arvasin, et praegu veel aega on, tehku kiirelt üks paarikümne kilomeetrine soojendusring ära, siis on kohe teada, et kuidas kops peab. Suusad olevat ka veel määrimata, aga tugitiim (loe: Moonika) olevat arvanud, et ongi liiga vara - traditsiooniliselt tuleb maja kõige uuem triikraud kurjaks ajada mingi 11 ajal õhtul - see on juba aastaid olnud kõige õigem aeg suuskade määrimiseks. Andres õpetas veel kõrvalt, et ärgu sulailma määret pangu. Arvasin veel, et sel aastal võib ta määrimise ka 12 peale lükata kuna start lükati tund aega edasi ja jätsin veterani keskenduma.

Tänaseid uudiseid on siis niipalju, et veteran on sööstnud edukalt rajale ja tugitiim istub mingis kõrtsis nimega Vapper Mäger ning teeb tööd. Lõpetada olevat paps lubanud ikka kuue tunniga, seega on uusi uudiseid loota mingi kell neli.

Priskuse positiivsed küljed

2011-02-02T05:55:00.000-02:00

Olen nüüd ületanud 70 kilo piiri ja Andres itsitab pea iga kord kui ma talle vaatevälja satun. Tegeleme siin parasjagu ehitustegevusega - või õigemini mina käin ringi, vaatan, et kus miski olla võiks ja siis Andres vaatab mõtte üle ning viib vajadusel ellu. Mina passin tavaliselt niisama pealt või siis saan osaleda labasemates tegevustes nagu peitsimine vms. Eile mul õnnestus olla ka vähe kasulikum. Nimelt oli meil vaja puitplaate saagida tikksaega ning neid pitskruviga köögilaua külge panna oli nats keeruline - mistõttu läksime kergema vastupanu teed. Ronisin köögilaua peale ning istusin kõigi oma kilodega plaadi peale ja Andres sai saagimise tehtud nii, et ei pidanudki muid kinnitusvahendeid kasutama. Oli nagu kännu taga, 70 kilo on ikka 70 kilo. Nii et kõhust on muud kasu ka peale selle, et seal saab torditaldrikut hoida (Moonika paneb seda muide millegi pärast hirmsasti pahaks ja lubab titele kõik ära rääkida). Muidugi tegelikult pean ma üles tunnistama, et neid kilosid on peale isa sünnipäeva juba mitte 70, vaid 72...

Moodne Scherlock

2011-01-19T07:56:00.000-02:00

"Ahaa! Kes siin käinud on!" hüüatas Andres ning tõstis demonstreeris võidukal ilmel diivani käetoelt leitud tõendusmaterjali (ehk siis musta värvi juuksekummi). ETV pealt jookseb uus seriaal Scherlock Holmesist ning olles sealt värskelt õppinud detailidest järeldusi tegema, leidis Andres, et on piisavalt tõendusmaterjali süüdistamaks mind suhtes Erich Kriegeriga. Järelduste käik muide järgmine:
Faktid:
Erich Krieger käib Andresega ühes trennis ja kannab juukseid patsis. Alati musta värvi juuksekummiga.
Meeste riietusruumis vedeleb tihti maas paar musta värvi patsikummi.
Järeldused:
Ükski teine mees juukseid patsis ei kanna - järelikult kuuluvad patsikummid Kriegerile.
Kodus diivani käetoel vedeles must patsikumm - naisel on Kriegeriga suhe.

2011-01-19T07:49:00.000-02:00

"Sa oled nagu koer, kes kunagi kutsikana on käinud voodi all ning nüüd üritab sinna uuesti pääseda, " kommenteeris Andres kui üritasin pressida ennast diivanil tema ja diivani käetoe vahelisse alasse.

Muidusööja elu

2011-01-05T13:40:00.000-02:00

Kas sul kodus igav ei hakka? Oli üks peamisi küsimusi peale minu nö pikale puhkusele jäämist. Ise ma selle pärast ei muretsenud, kuna mul reeglina ei ole oma kodus igav ning mitmed alustatud kuid lõpetamata projektid pooleli. Pealegi on täiesti funktsionaalsena kodus olla hoopis midagi muud kui nt haigena. Mäletan siiamaani kui olin sunnitud ca kolm aastat tagasi haiguse tõttu tervelt kaks päeva kodus olema. Ise oled nii lääbakil, et midagi mõistlikku tegema pole võimeline, lugeda ei saa kuna silmad valutavad ja telekast tuleb ainult mingit jama. Ma vaatasin isegi Garfieldi multikat...milleni kõik annab langeda.

Täna asjale vaadates võin sedastada, et telekasituatsioon ei ole muutunud. Kanaleid on küll rohkem kui toona, aga ikkagi tuleb sealt terve päev mingit jama. Eile kuulsin puzzlet pannes, kuidas mingi kamp sugulasi kellegi Irina vms maksa tahtis ära võtta (see oli mingi saksa seebiseriaal - need on vist Mehhiko omad välja vahetanud). Õnneks on ka mõned täiesti kabedad vanad sarjad tagasi toodud. Nii ongi mul võimalik vaadata näiteks Salatoimikute vanu seeriaid. Mulder ja Scully näevad mõlemad välja nagu teismelised ja seda ei aita maskeerida isegi Scullyle selga aetud hiiglasuurte õlapatšokkidega pintsakud, mis muidu igaühe nagu naksti 50 aastat vanemaks teevad. Ja kui reklaamipausid ei oleks nii hirmus tihedad ja vaimuvaesed (Tere!!! Värske piim - iga kord vähemalt 3 korda järjest) siis oleks asi täitsa talutav.

Aga ah et mida siis teha on? Igaks juhuks olen jaganud oma planeeritud tegevused päevade peale ära. Alguse asi , see muidusööja elu, ikkagi. Nii ongi mul tugitoolis triikimata pesu hunnik, mis normaalses olukorras ammu kadunud oleks. Las olla, nii varuvariandina, et kui järsku peaks esi otsa saama :). Enne seda saan tegeleda veel selliste teemadega nagu igasuguse titekraami ostmine (käru, beebimonitor, madrats jms), aeg ajalt käin koos Soome penskarite ja Vene turistidega Kalevis ujumas (ja muide basseinist ei vajugi 10 % vett üle serva välja peale mu sisenemist) ja shoppamas. Selle viimasega on muidugi kehvasti, kuna mida sa shoppad kui miski selga ei lähe. Kogu lõbu on kadunud. Ja nagu kiuste olen ikka mõnda päris kena asja näinud - isegi nii kena, et korra on käinud mõte läbi pea Moonika kohale lohistada ning teda šabloonina kasutada. See on praegu muidugi suhteliselt riski bisinis kuna ta on hirmus kilu praegu ja ma ei pruugi päris selliseks ikka saada. Ja nii ma tulengi tavaliselt tagasi tühjade kätega või siis ostan Andresele mõne hilbu - ja täna endale käekoti: :) Abiks ikka.

Mina teen ka vahel süüa

2010-12-07T07:30:00.000-02:00

Nüüd kui Andres toidublogisse oma hõrgutiste pilte üles riputab, siis on minu võimed päris tagaplaanile jäänud. Mul oli tegelt ammu tehtud valmis üks pilt sellest, et mis on vaja, et teha makaroni vorstiga, aga nüüd kui see Gyoza pilt seal ees on siis ma sinna ei julge panna. Aga siia ikka võib. Ja retsepti panen ka :):
1. Keetke makaronid (munamakaronid on kõige paremad) ära (makaronid tuleb panna keevasse vette kuhu on eelnevalt lisatud supilusikatäis õli, siis ei kõrbe vast põhja);
2. Hakkige vorst kuubikuteks. Kui soovite, võite proovida tennisereketiga, aga vaevalt see tulemusi toob.
3. Leidke sibul ning hakkige sibul tükkideks (soovitavalt väikeseteks). Kui sibulat ei ole, jääb see etapp vahele;
4. Pruunistage pannil vorsti ja sibula hakke tulemus;
5. Kui makaronid on ära keenud (tavaliselt keevad mingi 10-15 min) loputage need külma veega läbi (valage vesi pärast ära ikka nii et nad kuivale jäävad) ja valage pannile vorsti ja sibula peale.
6. Segage;
7. Kärsatage;
8. Võib süüa.

Kellel ei tuleks topise tunne peale?

2010-12-06T07:37:00.000-02:00

...Bella, EI!, ära jookse niimoodi, sa jooksed ju Kristiinale pihta!
...ei, sina ei või lumelabidaga midagi teha, a sa ole niisama, vaata ringi, ilus talveilm ju
...no mis toimub, jälle üritad rabada kõiki asju (loe: kaks õllepurki) enda kätte?
...mine sa nüüd tuppa, lumi on sinu jaoks liiga raske
...tõsiselt plaanid ööklubisse minna ve?
...no söö ikka veel midagi
...sa pead ju nüüd kahe eest sööma
...ära nügi titte, las titt olla nii nagu tahab
...ära nüüd pinguta ennast
...tule nüüd ettevaatlikult, trepp on libe
...ära joo koolat, see on mürk
...söö maasikamoosi, seal on rauda

Ma olin ilmselt lasteaias kui mind viimati nii palju...erinevatel teemadel instrueeriti.

Veel närvi ajavatest pisiasjadest

2010-12-06T07:29:00.000-02:00

Alates Balti jaamast juhtus mul täna olema ühine tee ja õnnetuseks ka sammu kiirus naisterahvaga, kes omale käekoti külge mingid kellukesed oli riputanud. Kuni Viru keskuseni oli mul selline tunne, nagu sõidaks saaniga või siis oleks lehmaga jalutama tulnud.

Gourmet põdrad

2010-12-06T07:27:00.001-02:00

Raekoja platsi on toodu põdrad, põhjast. Kaks valget ja üks hall. Kuna nad välja nägid näljased, siis viisime neile eelmine nädal kaalikat. Haises rõvedalt, aga põdrale peaks ju maitsema küll igasugu porgandid jms. Need konkreetsed põdrad ei arvanud kaalikast midagi, ilmselt oleks pidanud miskit peenemat viima. Ja täna aedikust mööda käies oli aedikult lisandunud silt: Loomade toitmine keelatud....:(

2010-11-26T09:32:00.000-02:00

Iga kord kui titt üles ärkab, siis ta viskleb nii palju, et mul on tunne, nagu ma oleks alla neelanud elava kala (või kaks kala), kes nüüd üritab välja pääseda. Kas vaesel valaskalal oli sama tunne kui ta Joona alla neelas?

Miks on elevandil raske aeg kui ta tiine on?

2010-11-01T07:37:00.000-02:00

Tõnu arvamus: Kuna tiinus kestab kaks aastat siis terve see aeg ei saa ta ju suusatada. Või vähemalt mäest alla laskuda kindlasti ei saa...

Live performance

2010-10-29T05:39:00.001-02:00

Aeg: 28.10.2010, 08:50
Koht: Viru tänava ülekäigurada Tammsaare parki

Peategelane: Umbes 50 aastane õnneliku naeratuse ja valgete poriplekiliste pükstega meesterahvas, üll Rootsi humanitaarabist pärinev jope.

Kestus: 1 minut (jalakäiate foor näitab seal sekundeid)

"Ei ole hullu, ei OLE hullu, ma saan hakkama! Kas te mind siis ei tea? Kas te mind siis ei tea? Ma SAAN hakkama, ei ole hullu, hullu ei ole, ei ole hullu, hullu EI ole! Ma saan hakkama, ikka saan hakkama, ma saan hakkama, ei ole hullu, kas te mind siis ei tea, ei ole hullu, ei ole hullu, hullu ei ole..." ja nii lasi see mees kõik see minut järjest seejuures intonatsiooni palju paremini varieerides kui mõni diplomeeritud näitleja.
_________

Mnjaa, mulle tundus küll, et on hull, ei saaks nõustuda, et ei olnud. Aga seda peab ütlema, et oma atraktiivsuselt kujutab ta kõva konkurenti sellele valge mantli ja baretiga punaste juustega daamile, kelle spetsialiteediks on sorav ropendamine erinevates keeltes ning kes seni selle turunisi vaieldamatu valitseja on olnud.

Lugupeetud kass!

2010-10-29T05:26:00.000-02:00

Jah, sina, sina jah! Täpselt, pöördumine on suunatud sulle, sa priske metsik Siiami kassi välimusega kassiisand (või emand), kes sa meile Pakale sõites aeg ajalt vastu tuled. Me su täpset aadressi ei tea kuna sa kõnetamist põlglikult ignoreerid, kuid sa näid elavat Pitseri kurvi taguses metsas.

Igatahes, mis me tahtsime öelda, et meil oleks sulle pakkumine ning kuna sa rääkimast keeldud, siis esitaks selle siinkohal kirjalikult. Nimelt võiksid sa hakata meie kassiks. Tingimused on head: soe põrandaküttega korter Kalamajas, Vanalinnast jalutuskäigu kaugusel. Süüa antaks nii palju kui soovid ja magada lubatakse igas asendis igal pool. Ainuke nõudmine on nurruda kui silitatakse. No mis on selle kõrval see urg, mis sul seal metsas praegu olla võib? See on sama nagu palutaks sul Kopli liinidelt Windsori lossi kolida, mõtle järgi. Su urg on kindlasti rõske ning kuigi su kasukas näib üsna paks ei usu ma, et see tänavusele talvele vastu lööb. Põrandaküttest pole seal metsas haisugi ning vaevalt sa oled suutnud endale radika muretseda. Kui oledki siis Eesti Energia tuleb võtab su ebaseaduliku liini nagunii peagi maha ja radikas jääb külmaks.

Pealegi oleme märganud seda sinu sõbrannat, seda oranži paksu rebast. Sa ära arva, rebased on üks salakaval tõug. Preagu on ta jah mesine, jagab sinuga püütud rotte ja käib kellaviieteel, aga usu meid, peale seda kui külm talv on ta rasvakihi õhukeseks kulutanud ei näe ta enam sind vaadates naabrit ja sõpra, vaid kahe päeva toiduratsiooni endale ja oma suguseltsile. Nii et mõtle järgi ja võta ühendust, ära häbene. Telefoninumbri kraapisime Paka postkasti kõrvale puu sisse.

___________________

Moonika arvas, et peagi saabub kõne: Hallo! Siin Kass, Siiami Kass. Helistan selle kuulutuse asjus...et põrandaküttega ütlete?...

2010-10-26T08:22:00.002-02:00

Katrin Lust-Buchanan: "Eesti riigil pole piisavalt raha, et mind tagasi osta". Daam on vist millestki valesti aru saanud, talente oodatakse koju ikka, mitte ettekandjaid. Neid meil veel on.

Oli üks ja nüüd sai neid kaks...

2010-10-22T09:10:00.002-02:00

http://hylgeloba.blogspot.com/

2010-10-19T16:29:00.000-02:00

Brigitte Bardot kavatsevat kandideerida Prantsusmaa presidendiks kuna Prantsusmaa praegune president Nicolas Sarkozy pidavat teda loomade õiguste eest võitlemise pärast idioodiks.

Tea kuidas see presidendiks saamine ja Sarkozy arvamus seotud on? Kas loogika seisneb selles, et Prantsusmaa president ei saa olla idioot - seega Brigitte Bardot ei ole idioot?

Raseda tujurikkujad

2010-10-19T14:06:00.000-02:00

Inimesed, kes suurt kõhtu nähes eeldavad, et see kasvab ajude arvelt ning automaatselt eeldavad, et sa ka peast rase oled ning seetõttu leiavad, et mis iganes sinu tegevust tuleb ka vastavas võtmes tõlgendada. Ükspäev oli juhus, kus üks meeskodanik arvas, et on jube naljakas, kui ta korduvalt üritaks ennast täis lifti sisse pressida (no on ju põnev vaadata, et kas tuleb see piiks, mis ütleb, et kes iganes viimasena sisse ronis võiks välja ronida, muidu lift ei liigu, või ei tule) ning kui see ära tüütas siis tegi ka paar proovipõrkumist, et näha, kas tross peab. Ma olin just sattunud lugema uudisenupukest, kus kirjutati, kus üks seltskond 2 tundi liftimehaanikut ootas ning seetõttu mind tema mängud ei vaimustanud. Ümbernurgajutt pole mulle kunagi omane olnud ning nagu tavaliselt avaldasin otse ning sarkastilisel moel arvamust tema tegevuse aadressil. Ja sain vastuseks vaikuse ning mõistvad pilgud ümberringi: ah las ütleb, ta ju rase ja hormoonid...

Ja loomulikult iseseisvuse vähenemine. Kui varem võisin tuima näoga mis iganes gabariidiga kõrvitsa või muu eseme endale sülle rabada ning soovitud asukohta viia, siis nüüd tuleb mul viisakalt oodata, kuni ilmub silmapiirile selleks paremini kvalifitseeritud isik (loe: mitte rase isik). Selline kerge invaliidi tunne on ja selline tunne ka, nagu keegi oleks mu cojones maha võtnud...

Naised-mehed 3:0

2010-10-13T08:54:00.000-02:00

Ultrahelis tehti kindlaks, et tulemas on suguvõssa järjekordne tüdruk. Arst ütles peenelt, et praegu siit küll ei paista miskit tulevat sinna vms. Minu meelest on talle endale parem, et ta tüdruk on kui see nii väike on, et praegu nähagi ei ole. Seega punkt taas naissoole. Kas on veel vaja tõestada, et naised on tugevam sugupool?

Saunakultuur

2010-10-11T09:10:00.000-02:00

Moonika käib Paka saunas harva. Aga kui tuleb, siis käitumisjoon on muutumatu, varieerudes vaid vastavalt sellele, et kas mina olen parasjagu lava peal või eesruumis. Kui ma juhtun olema lava peal siis pritsib ta mitmeid sarkastilisi märkusi a la "Kristiina, kas sa tead, et see ruum, kus sa oled, on lava?" ning üritab mind sealt enne minema saada kui tema siseneb. Juhul kui see ei peaks õnnestuma siis veedab ta esimesed paar minutit vigisedes, et need, kes leili ei taha, ei peaks lavale ronima. Peale paari minutit mul hakkab tavaliselt palav ja ma lasen jalgalt. Mispeale Moonika ohkab kergendatult ning virutab pool kapa sisu kerisele, praeb paar minutit ning ronib siis välja. Tema arusaam heast leilist on see, et tuleb hästi kiiresti leil ära visata ning jalga lasta, pikalt istuda pole mõtet.

Ema saabub tavaliselt hommikumantlis ning uhke papaahat meenutava punase mütsiga, millel kiri "Hozjain banja" või midagi taolist. Käitumisviisilt on ta oluliselt viisakam kui Moonika, lastes ka teistel laval elada. Aga kui peaks sinna üksi jääma või mõne omasugusega juhtuma, siis möödub tükk aega, enne kui ta aurupilvest jälle nähtavale ilmub, õlad vihalehti täis ja nägu punane. Vett kulub tal ühe leilikorra peale vähemalt kapatäis. Ilmselt kuluks rohkemgi kui keegi vahepeal juurde tooks. Vastupidavuselt võiks ta konkureerida nende lollidega, kes seal leilivõtmise MM'l ennast ära kärsatasid. Ainult ema ilmselt ei kärssaks, ma kahtlustan, et ta naha paksust võib võrrelda ninasarviku omaga.

Andresele meeldib leil, aga ta eelistab, et sauna kuumus ei tuleks mitte sellest, et keris on liiga suur ja lava praktiliselt selle peal, vaid oleks selline pehmem, niiskem. Tema on ka see õnnetu, kes on reeglina sunnitud välja kannatama selle osa, kus ta peab lavaruumis niisama istuma kuna mina olen ennast lava alumisele astmele parkinud ning ei luba leili visata. Minu peal ei saa ta ka võtta rakendusse oma ütlust, et saunas pole mitte kunagi liiga vähe ruumi, vaid on vähe leili. Või midagi taolist. Mõte selles, et visake leili ja kohe tekib ruumi ka.

2010-09-22T12:19:00.000-02:00

Eile kirjeldas ema, kuidas Noora oli teinud talle virtuaaltuuri läbi tühja korteri ja täna lugesin Killu blogi...täitsa hale hakkas peab ütlema. Tundub, et kõik, mis sai valesti minna läks valesti. Tuli kohe meelde selline tühi tunne, mis alati vahetult peale kolimist valitseb: kuidagi kõle on ja asju tundub nii vähe ja kõik nii võõras. Aga reeglina läheb paremaks ja loodame, et peagi ka neil.

Muide ma üritasin kommenteerida ka, aga millegipärast on minul ja sellel kommentaaride autoriseerimissüsteemil lahendamatud eriarvamused. Mis iganes accounti info ma sinna sisse taon, ikka saan jalaga. Mul on vaid ühe korra õnnestunud Moonika blogi kommenteerida, mis moodi seda sai, kurat seda teab.

Mida sa loed?

2010-09-22T10:12:00.000-02:00

See on üsna levinud küsimus kui keegi mind raamatu tagant tabab. Ja olen märganud, et mu vastus erineb, vastavalt küsija isikule.
"Raamatut." - vastus selleks puhuks kui küsija minu arvates ise raamatuid ei loe ning pikem vastus seega mõttetu oleks. Kas ma ütleks talle et Steinbecki "Hiirtest ja inimestest", Danielle Steeli "Tõotus" või Houellebeqi "Võitlusvälja laienemine" - talle oleks vastusest ühtmoodi savi, kuna ükski neist nimetustest talle nagunii midagi ei ütle.
"Krimkat" - vastus selleks puhuks, kui küsija on kas meeldiv persoon või siis isik, kes raamatuid siiski loeb, kuid mina eeldan, et reeglina mitte krimkasid. Täpsustada pole suurt mõtet kuna krimka nimi on mul homme ka endal meelest läinud ja ega tallegi see lisainfo miskit juurde anna.
""Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks", Anna Gavalda - on vastus siis, kui küsija on isik, kes isegi mõnda raamatut peale Murphy seaduste kogumiku käes on hoidnud ja kellega olen nõus laskuma ka edasisse arutellu vastava raamatu ja kirjaniku või kirjanduse kohta üldiselt, isegi kui see tähendab hetkel raamatu pooleli jätmist. Arvake, kui palju on inimesi, kes saavad teada raamatu täispealkirja ja autori?

2010-09-22T09:16:00.002-02:00

Missugune haige huumorimeel peab inimesel olema, et panna hambaarstide poolt kasutatavale lambile nimeks "Delight"?

Ema-nahkhiir

2010-09-13T11:27:00.000-02:00

"Viki ostis mulle seljavenitusaparaadi," teatas ema ning viitas hiiglaslikku treeningpinki meenutava asjanduse poole. Sõnaga seljavenitusaparaat seondub mul alati inkvisitsiooni ajal kasutatud pingid, mille peale oletatav nõid sirgu tõmmati. Tuleb välja aga, et tänapäeval on selline aparaat jõusaalis üsna pop. Viki, kes senini oli telekast korvpalli vaadates teeselnud pimedat ja kurti, tuli lahkelt demonstreerima, et mis imeaparaadiga tegu. Kinnitas jalad aparaadi külge ning lasi end algul horisontaali ning siis pea alaspidi. Ja see pidigi olema asja mõte, et ripud pea alaspidi nagu nahkhiir ca 10 min päevas ja siis selg venib.

Vanakooli burks

2010-09-03T18:04:00.000-02:00

Sain Konsumist peaaegu edukalt tulema kuni autoni jõudes märkasin minu kõrvale parkinud vahtralehega auto juures mingit noorsandi roosa kastmega hamburgerit õgimas. Võitlus iseendaga kestis umbes 15 sekundit peale mida ma ohates ringi keerasin ning Konsumisse tagasi marsissin. "Ee, kas teil on seda roosa kastmega paberi sisse pandavat sorti burgerit, no mitte seda McDonaldsi liiki, vaid seda teist?" uurisin kohaliku burksiputka teenindajalt. Alguses vaatas ta mind veidralt, aga siis lõi tal lamp põlema, et: aa, vanakooli burks. Ja nii ma õgisingi juba paari minuti pärast ohtra roosa kastmega üle valatud kõva saia, mille vahel oli kapsas ja pihv, mõeldes ise samal ajal sellele, et mul on 15 min tee kaugusel mees ja ema, kellest ma olen üsna kindel, et nad teeksid mulle väiksemagi vihje peale ükskõik mis hõrgutise. Ja selle asemel õgisin ma...vanakooli burksi.

Pohlalkäik ema moodi

2010-09-03T17:54:00.001-02:00

"A misjaoks seda seljakotti vaja on?" uuris Andres auto pagasiruumi sisu inspekteerides. Vaatasin talle juhmi näoga otsa ning meenutasin talle, et ta ju on emaga varem pohlal kaasas käinud. Kui teised inimesed käivad viisakalt mööda mättid ning hoides ühes käes ämbrit nopivad teise käega pohli, siis ema pohlal käimise kombed on hoopis teisest ooperist. Juba tema pohlalemineku varustus on muljetavaldav: kaks või kolm kombaini, kaks seljakotti, kaks ämbrit ning igaks juhuks ka mõni kilekott. Sest kus selle jama ots kui pohla on palju ja korjata tahaks, aga panna pole kuskile. Ajalugu mäletab veel sellised juhtumeidki, kus jopelgi käised kokku on seotud ja see pohla täis laetud. Jopet asendab nüüd seljakott: ei saa öelda, et ta oma vigadest ei õpi. Andres peaks õnne tänama, et talle kollast lastevanni peale ei laetud.

Metsas/rabas ragistab ta ringi nagu noor põder ning vajadusel viskub ka kahe mätta vahele kõhuli ise samal ajal mõlema käega kombainides. Mitte et tal seda pohla vaja oleks. Aga kui neid on nii palju siis on ju kahju metsa jätta. Seekord oli metsas peale meie vaid jalgrattaga vanamees. Sööstsime kombainidega peale ning peale paaritunnist tegutsemist olid kõikvõimalikud anumad pohli täis. Vanamees jäi ikka veel metsa.

Kala! Scratch that, Kana!

2010-08-25T06:20:00.001-02:00

Polegi ammu miskit kirjutanud. Ei viitsi niisama ka kirjutada, lihtsalt sellepärast, et oleks või nii. Isegi ennast ei huvitaks detailne ülevaade argipäevast: sõin hommikul krõbinaid (mitte koera omi), käisin tööl, oi telekast tuli Steven Seagali film. Või Chuck Norrise oma. Steven Seagali omad on muide etemad, kuna tema ei saa kunagi peksa, teistega on ikka nii, et alguses tambib kurikael nad kooma ja siis viimasel minutil raputavad nad vere maha ja lahtised hambad suust ning annavad pahale kere peale.

Eile tuli mulle meelde, et mul on telefon, mis pildistab kui koju jõudes nägin, mis Andres on teinud meie ostetud kanaga. Nimelt see kana...istus pannil. Sõna otseses mõttes. Vaatepilt oli kaunis freaky ma pean ütlema. Võib olla oli asi selles, et tal ei olnud pead otsas...kuigi ehk oleks veel õudsem olnud kui pea oleks olnud, ei teagi. Kana gravitatsioonijõule mittealluv poos sai selgitust kui Andres uhkelt seletas, et teda hoiab püsti aknalaualt saadud väike roheline dekoratiivpudel. Annab uue tähenduse väljendile: "käepäraseid vahendeid kasutades", kas pole?

Telefoni juurde tagasi tulles, kana pilti arvutisse imedes leidsin sealt ka nende kuulsate kääride pildi, millega Annika mul juukseid lõikas ning pean ausalt ütlema samasuguse tulemuse sai nagu suvalises juuksurisalongis karvu pügav isik.

2010-08-18T04:08:00.000-02:00

"Pole midagi rohkem närvi ajavamat kui asjad, mis on mõeldud sind rahustama ja stressi maandama," ütles Andres takseerides talle kingitud stressimänguasja. Ja tal on kuradima moodi õigus, mõtlesin täna kui tundsin kasvavat vajadust karjuma hakata peale seda kui üks kolleegidest oli juba 10 min stressiklotsiga klobistanud.

Aasta suursündmus on selja taga

2010-07-15T08:45:00.000-02:00

Viki sünnipäev läks korda, isegi mul õnnestus osaleda. Moonika küll vigises veidi enne kui mulle selle I tempo särgi tegi (a la et kui sa välja ei saa, mis teed sellega, istud siin voodis särk seljas vä?) aga raudse tahtega sundisin teda see ka mulle tegema ja ta ei julgenud keelduda. Mul oli tegelikult ka järgmine relv valmis vaadatud kui ta oleks julgenud keelduda: ma oleks teinud sellist sureva luige nägu, haaranud kätega rinnust ning langenud nõrkenult voodile ohkides, kuidas igasugune stress ja vaidlused minu olukorda halvendavad. Õnneks ei läinud seda tarvis seega on see järgmiseks korraks reservis.

Andrese lammas osutus üle ootuste (minu ootuste) suureks atraktsiooniks ning protsessioon, mis lamba august väljavõtmisega kaasas käis meenutas mõne katoliikliku pühaku auks korraldatud rongkäiku. Bänd ei teadnud ka, mida asjast arvata kui need vähesedki tantsupaarid järsku metsa poole ajama panid. Ka tema hommikust seljankat kiideti ja üldse sai ta nii palju kiita oma kokanduslike oskuste eest, et ilmselt ülejäänud aasta pean moka viltu ajama - ükskõik kui hea toit ka pole - muidu läheb äkitse uhkeks kätte ära.

Külalised olid enamasti valges ja mõned daamid ka kübaratega - kogu värk meenutas veits Inglise saatkonna aiapidu. Kõik olid väga viisakad ja keegi end käpakile ei joonud. Või ma vähemalt ei näinud. Muidugi võib olal keegi üritas ka, aga ei jaksanud nii palju ülevalt peale anda kui välja higistas...palav oli ikkagi ju.

Lõputu küünlapäev

2010-07-06T14:41:00.001-02:00

Oli selline film nagu 'Lõputu küünlapäev' kus peategelane ärkab igal hommikul ainult selleks, et avastada, et jälle on küünlapäev. Sama päev kordub üldjoontes samade sündmustega vaid mõningate peategelase enda tegevusest tulenevate variatsioonidega. Mul on tunne, nagu minu elu oleks ka viimased kuu aega nagu lõputu küünlapäev - selle vahega, et kordused toimuvad mitte ühe, vaid kahe päevaste intervallide tagant. Tsükkel algab hommikul kell 6 kui tuuakse kraadiklaas, kell 8 tuleb arst ja teatab, et mis teha mis teha ja nendib fakti, et ma välja ei saa. Kell 8:30 tuuakse hommikusöök. Pudru, kohv ja võileib. Kahele teisele palatis viibivale patsiendile tuletatakse meelde, et nemad süüa ei või. Ajavahemikus kell 9-12 rullitakse mõlemad kaaspatsiendid opile ning peale paari tundi intensiivis tuuakse tagasi. Kui arst on määranud mulle tilga, siis püütakse mind kinni ja aheldatakse tilguti külge.

Kell 12:30 tuuakse lõunasöök. Kell 12:45 viib hooldaja söögikandiku ära üritades sellelt enne puutumata keefiri- või kamaklaasi maha tõsta - mulle kella kolmeks. Kui olen kohal, siis vaidlen temaga, et ma ei joo neid asju ning reeglina ma võidan ja ta viib selle klaasi minema. Mõnikord lasen vahelduse mõttes kaaspatsiendil (kui see on selleks ajaks tagasi toodud) selle sodi ära juua. Kella 14:30 tuuakse uuesti kraadiklaasid. Mul ikka veel ei ole palavikku. Kõrvalvoodite patsiendid on niipalju toibunud, et soovivad asuda vestlusesse. Kirjeldavad elavalt kuidas neil on ning et ikka hirmus tüütu on siin ja võiks juba koju minna. Peale lõunat on käinud nende juures ka arst ning teavitanud, et operatsioon läks hästi ning et üks neist võib peale kolme koju kõndida ja teine homme hommikul. Kojulubatud patsient pakib kiirelt oma kolm asja kokku ning veedab ülejäänud aja vingudes, et talle piisavalt kiiresti tema riideid ja väljalaskmispabereid ei tooda. See, kes jäeti ööseks, vahib igatseva näoga mulle kell 17 toodud õhtusööki. Ma ei jaga seda temaga. Peale kella kolme on tulnud järgmine naiskodanik, kes okupeerib vabaks jäänud voodi. Mingil veidral põhjusel arvab enamik neist opile tulijatest, et siin on mingi varietee või mõni muu meelelahutus, sest vähestel neist on kaasas mõni raamat või ajaleht. Üks noorem naine vahtis 15 min oma ID kaarti. Jälgisin teda silmanurgast huviga kuid lõpuks hakkas hale nagu kolme jalaga koerast ja ma laenutasin talle ühe oma raamatutest. Kui uustulnuka nägu mulle meeldib, siis ma õpetan talle kuidas voodit üles alla saab liigutada. Kui ei meeldi, siis las magab terve öö pea alaspidi. Kell 18 tuleb mu musist varustusülem ja toob mulle tellitud kauba. Järgneva 45 min veedan erakorralise sissepääsu juures pingil musikesega. Kell 20 tuleb õde ja teeb mulle süsti. Kui see on see õde, kes veeni ei leia, siis sellelt võtan süstla käest ja teen süsti ise. Parem karta kui kahetseda. Õhtul vahin filme või loen raamatut. Üle ühe tsükli räägin ka palatikaaslastega - kui on sattunud mõni enam vähem aktsepteeritav tegelane. Kell 21:30 tulevad õde ja hooldaja nagu stjuardessid, ainult et vett, mahla coca-colat? asemel küsivad nad valuvaigistit, unerohtu, mähkmeid? Siis taon mõne mahjongi (ma ei tea kuidas paps seda mängib, mul on õnnestunud lõpuni saada vaid mingi neli mängu 18-st). Kell 22:00 on magamaminek. Hommikul kell kuus tuuakse kraadiklaas ja kell 8 tõstetakse see üleöö jäetud patsient välja ning asendatakse uuega. Erinevus eelmisest päevast: kaaspatsiendid vahetuvad ja mult võetakse vereproov. Ja tundub, et see ei lõpe iial.

Ma ei ole enam haige

2010-07-06T07:27:00.000-02:00

Otsustasin täna, et ei ole enam haige ning selle tõestuseks läksin hüppesse. Ehk siis asendasin oma šarmantse valge telki meenutava särgi (ja ei, see ei ole tagant avatud) pika seeliku ja tiibulise pluusiga. Ridiküli sain toppida seeliku alla nii et see väljagi ei paistnud, telefon kaasa ja minekut. Patseerisin tähtsalt mööda Liivalaiat, jõllitasin hamburgeriputkat ning leidsin mingi imeliku raamatupoe - sellise, mis peaks kõik juba kümme aastat tagasi välja surnud olema. Olin täiesti kindel, et keegi ei oska näha minus patsienti kuni vaatasin, et mida see raamatupoe müüja vahib. Ja avastasin käe pealt kanüüli.

Kokanduslik maniakaal-depressiivne psühhoos

2010-07-05T14:57:00.000-02:00

Andres pole kuu aega kellelegi süüa saanud teha (Moonika, sa käid ilmselgelt liiga harva), siis on tal tekkinud seisund, mida võiks klassifitseerida kui kokanduslik maniakaal-depressiivne psühhoos. Kogu tema energia on suunatud Viki sünnipäeva toitlustusse. Tegelikult juba mingi kaks kuud tagasi üritas ta minuga! korduvalt arutada, et mis võiks olla menüüs, kuid loobus kui tabas mind juba teise lause peale tühja pilguga jõllitamas. Ilmselt peaksin tema kallimana püüdlikum olema, aga ma olen täiesti võimetu. Suudan toidu asjus kaasa mõelda vaid siis kui mul on kõht tühi. Ja sel juhul täpselt lähima söögikohani.

Igatahes tundub mulle vahel, et selle sünnipäeva kokanduslikud ettevalmistused on väljunud igasuguse kontrolli alt. Ükskord tuli ta mind vaatama ning presenteeris uhkusega pagasiruumis hiiglaslikus potis vedelevat hiiglaslikku känakat. Veisesüda. Seljanka jaoks, saate aru. Ja siis on vaja veel teha pasteet ja seljanka ja puljong (seljanka jaoks) ja osa lammast võib ju ka suitsu minna ja nii edasi. Samas kui hoolikalt jälgida, siis tundub tal olevat asjadest väga hea ülevaade ja ilmselt on asi ikka nii, et kontroll on kadunud vaid minul, kes ma ei suuda mõelda kaugemale järgmisest söögikorrast.

Ring on täis

2010-07-05T14:44:00.000-02:00

...ja siis ma tahan kiluvõileiba munaga ja kohukest kaks tükki ja juustu ja siis kohupiimakreemi ja...Andresel pole närvi mulle miskit keelata (haige inimene ikkagi ju, mine tea, äkki saab mingi ataki, hakkab maas väänlema ja vahtu välja ajama) ja nii ei jõudnudki ta külastusajaks praktiliselt kohale kuna tegeles musikesele kilu puhastamisega. Kõige selle tulemusena on mu kehakaal nagu jojo. Aga vööümbermõõt on rekordiliselt 94 cm'lt kahanenud 83 peale. Mingi 15 veel minna, aga vähemalt ei näe ma enam välja nagu hakkaks ma kohe sünnitama.

Igahommikune puurikülastus

2010-07-04T05:06:00.000-02:00

Blond lühikeste juuste ja konkreetse ilmega naisarst marssis täna palatisse ning oli hetkeks sama nägu kui Tiibeti rippkõhtsiga vaatama tulnud loomaaiakülastaja, kes avastab, et isend on puurist lahkunud. Kohe avastas ta mu siiski nurga tagant hambaid pesemas ja rõõm kohtumisest oli mõlemapoolne. Tal oli hea meel kuna sai linnukese patsiendi ülevaatuse kohta kirja ja mul kuna peale visiiti võin liikuda kuhu iganes - kui tilgutit ei määrata. Täna seda ohtu eriti ei olnud ja mul oli soov duši alla minna - sellest ka heameel varajase visiidi üle. Doktor arvas, et kui kenasti eilset joont hoian, siis võiks mind homme välja lasta. Mille üle mul oli loomulikult hea meel, kuid mis iseenesest ei tähenda, et nii läheb, kuna igal arstil on siin oma arusaam asjadest. Küll aga andis tänane doktor mulle väikese argumendi - et aga eile ju lubati...:)

2010-07-02T12:42:00.000-02:00

Lõpuks ometi üksi. Baaba lahkus täna ja ka kolmanda voodi elanik lasti välja. Akna all maganud baaba pidi olema olnud ikka väga hirmutav, kuna niipea kui ta läinud oli, ilmus välja see nõme kajakas. Ja kuna ruloo oli liiga all ja ta ei näinud sisse korralikult, siis ta lihtsalt peksis nokaga klaasi peale kuni ma ruloo üles tõstsin ja ta minema ajasin.

2010-07-02T12:38:00.000-02:00

'Today Estonia has a conscription but most young men get around this simply by not turning up. I don't blame them. What's the point of spending a year playing soldiers when the most fightening thing in your country's military arsenal is the general's dog?'

Jeremy Clarkson, 2003

2010-06-28T16:05:00.000-02:00

Inimene on ikka äärmisel kohanemisvõimeline oma soovide osas. Veel nädal tagasi ei oleks mul tulnud pähe tulla olla õnnelik selle üle,
- et mul ei ole vereproovi võtmise päev kui tööl on see õde, kes veeni ei leia;
- et terve see kaks ja pool nädalat ei ole mu palatikaaslased olnud need, kes on praegu - kaks vene baabat, kellest üks oksendab iga mõne tunni tagant ja aeg ajalt häälitseb nii, et isegi minu kõrvaklappidest tulev Rimski-Korsakovi Scheherazade ei suuda seda summutada;
- et õnnestus ilusa ilma tõttu veeta külastusajal Andresega aega õues mitte palatis;
- et mul õnnestus üle nädala aja magada külje peal. Mõlema külje peal;
- et regulaarselt kord nädalas on lõunaks guljašš peedisalatiga;
- et kajakas paistab olevat alla andnud;
- et mul pole juba kaks päeva nõela ribide vahelt kopsuõõnde aetud;
- et seitsmendas palatis baseeruv paks tüdruk käis täna ära oma operatsioonil ning saab ilmselt homme välja - mis kõigile teistele tähendab oluliselt värskemat õhku koridoris kuna isiklik hügieen ei ole nende prioriteetide nimekirjas teab mis kõrgel kohal.

Eesti Nokia

2010-06-27T03:56:00.001-02:00

Eesti Ekspressis oli suur artikkel sellest, kuidas ema ja tütar tulid koos äärmiselt innovaatilisele ideele...panna muhu muster vihmavarjudele. Artiklis kilkavad kaks daami, et oi kui tore, et selline projekt meil ikka õnnestus ja et see võttis ikka nii kaua tööd ja aega ja kurat teab mida veel. Asjaolu, et rahvusmustri panek toodetele kaotas ideena innovaatilisuse juba siis kui telliti ära Hiinast Hargla ja Muhu mustriga ketsid, ei paista häirivat ei ajakirjanikku ega ka daame endid. Ainuke asi mis on veider kogu selle rahvusmustrite jama juures on see, et keegi neist 'innovaatoritest' ei ole selle asjaga siis loomulikku rada pidi lõpuni läinud, ehk siis avanud konkreetset tööstust, mille tegevusalaks ongi rahvusmustrite (ja jumala eest meil on neid mustreid rohkem kui Muhu ja Hargla omad!) panek erinevatele toodetele. Aga ei, meil üks tuleb suure aplaavaga turule vihmavarjudega, teine ketsidega, kolmas kinkekottidega...tea millal rahvusmustriga kondoome saama hakkab? Ja võib-olla ongi nii õigem - kogu ideega seotud turgu mitte üksi ära rabada, vaid kõigile jupike jätta. Lähen annangi Hiinasse sisse tellimuse muhumustriliste stilettode peale - neid ju veel pole - on kummikud, kalossid ja tennised - täitsa vaba nišš.

Politseikroonika

2010-06-25T08:11:00.002-02:00

Eile õhtupoole üritas tundmatu kurjategija tungida kahe naisterahva korterisse avatud akna kaudu ning röövida aknalaual olnud väikest mängupõrsast. Vargus jäi tänu naisterahvaste kiirele reageeringule sooritamata, kuid kurjategijal õnnestus põgeneda. Politsei palub kõigil hoida aknad barrikadeeritud ning edastab kurjategija tundemärgid: Pikkus ca 50 cm, suled valged ja rasvased, nokk kollane, punase träpsuga. Silmad: mõlemal pool pead ja punnis. Teadaolevalt ei ole see tema esimene sissemurdmiskatse ning kohalikel elanikel palutakse mitte üritada ise kurjategijat vahi alla võtta, vaid kontakteeruda politseiga - kurjategija on äärmiselt jultunud ning võitluskunstides vilunud (eriti hästi valdab 'kure' stiili).

Mäss kõrvalpalatis

2010-06-24T16:04:00.000-02:00

Avastasin daami põrsaroosas kõrvalpalatist. Või õigemini avastas tema taas minu kui ta mööda palateid käis ja mässu organiseeris. Ta on nimelt otsustanud ühe tarmuka kaaspatsiendiga (omamoodi irooniline, aga see naine on üleni sinises - et nad on nagu kaks titte - poiss ja tüdruk) oma toitlustusreziimile kinda heita. Jah, egas kõigile siin jogurtit, keefiri ja kama sisse ei suruta, mõnedele pakutakse vaid puljongit. Mitu päeva. Kuna nad aga hindasid oma tervise heaks siis arvasid need kaks, et nad on ära teeninud ühe tassi normaalset kohvi. Kohviautomaat allkorruselt oli üles leitud, nüüd olid puudu vaid veel mündid. Ja seda nad siis mööda palateid otsimas käisid. Õdede käest küsida ei saanud, need oleks tee kohviautomaadi juurde ilmselt blokeerinud.

Hiljem tegin talle siis naaberpalatisse vastukülaskäigu - või õigemini põgenesin kella kaheksase süsti eest (asjatu muide, mind leiti sealt üles). Temaga ühes palatis olla on vaimselt väsitav, kuid aeg ajalt meelt lahutada taganemistee vabaks jättes võib küll. Tema uus palatikaaslane on üks hirmus vana naine - kelle enda huvides ma loodan, et ta on kas kõva kuulmisega või on tal kuuldeaparaat, mis on maha keeratav. Nende mäss muide ei lõppenud kohviga, kuskilt olid nad saanud küüned taha ka pakile küpsistele, mida nad lauasahtlis varjasid.

2010-06-24T15:55:00.000-02:00

Nagu juba tavaks on saanud teen ülepäeviti lõuna paiku visiidi kenadele daamidele radioloogiaosakonnas, lasen vasakusse või paremasse kopsuõõnde augu torgata ning üleliigse vedeliku välja lasta. Käik on pea sama rutiinne nagu mõnel teisel naisel juuksurisse. Täna siis sellise meeldiva erandiga, et ilmselt nö tutvuse kaudu, ja et kuna ma püsiklient ja nagunii juba kohal, paigaldati ka kõhudreen tagasi. Ja ma pean mainima, et seekordne paigaldus tehti märksa osavamalt. Teenindus oli taaskord suurepärane, tellitud takso (ratastooli) ootamise ajaks pakuti ajakirju ning toodi isegi värske Postimees välja.

Nüüd kui ma seda hiiglaslikku maakera meenutavat kõhtu ringi vedama ei pea enam kipun tagasi langema oma esimese nädala rutiini -söön ja magan - söön ja magan. Oleks sarved, sügaks sealt vahelt ka.

Roosamanna jätkub

2010-06-24T15:45:00.000-02:00

Üleeile saabus daamile roosas konkurent - teine daam roosas. Tõsi, roosa tonaalsus oli erinev - uus daam paistis eelistavat fuksiaroosat. Vahepeal viidi jutukas daam roosas teise palatisse üle ning vaimselt väsinuna teesklesin, et ei oska sõnagi vene keelt ja oligi rahu maa peal. Fuksiaroosa isend kas ei osanud eesti keelt või teeskles, et ei oska eesti keelt ja saimegi mõlemad rahus oma koikudes konutada. Kuigi pean tunnistama, et mul hakkas tast vahepeal veits hale kui nägin, et ilmselge amatöörina oli ta haiglasse kaasa võtnud ainult ühe klantsajakirja ning mitte mingit muud meelelahutuskraami. Loomulikult oli see ta esimese poole tunniga läbi loetud. Järgnevad 15 minutit passis ta intensiivselt tagakaanel olevat mobiili helinate-piltide reklaami ning seejärel veetis pool tundi voodi serval istudes ja seina põrnitsedes.

Liiga palju Kulta Katrinat?

2010-06-21T04:20:00.001-02:00

Saabus uus toanaaber, silma järgi üks 50-le liginev naine, üleni roosas. Tema tuhvlikesed olid roosas, kirjaga 'cool girl', hommikumantel beebiroosa ning siidjate ääristega ja kirsiks koogil roosa flanellist öösärk. Arvake mis on tema lemmikvärv? Meditsiiniline diagnoos on tal keerulisem, aga lihtrahavas ütleks, et tema peamiseks probleemiks on verbaalne kõhulahtisus. Meil on perekonnatuttav Galina, kes suudab palju rääkida, aga ma ei ole kindel, et ta ei ole siin kohanud võrdset vastast. Minu naabrinna rääkis siis, kui me mõlemad raamatuid lugesime ning tema repliikidele ei reageerinud, jätkuva röömsa mulinaga valati meid üle kui me rääkisime mobiilidega. Ta vaikis korraks vaid ööseks kui magas, aga siis keegi helistas talle ning ta valgustas meid iga kõne järgselt 10 min, et kes helistas, miks helistas ja mis ta edasi teeb. Hommikul kell 6 toodi kraadiklaasid - nii kui ta silmad lahti sai, hakkas jälle peale. Kella 6-ne kraadiklaaside toomine on lihtsalt sadism kuna peale seda ei toimu kaks tundi mitte kui midagi ning mõistlik on see aeg maha magada. Aga ei. Juttu jätkus kauemaks.

Aga arvestades, et selles palatis, kus ma enne olin, resideerub praegu üks tütarlaps, suur nagu mägi ning niivõrd tugevate hügieeniprobleemidega, et tema koridoris olles on parem sealt eemale hoida - kui sellest vinklist vaadata, siis Jutulind on igal juhul etem.

2010-06-19T04:27:00.001-02:00

Virgo pidada olema nospliopi edukalt läbinud ning käima ringi mingite plaatidega. Kuna ma teda näinud ei ole siis pole mu kujutlusvõimet miski aheldanud ning nii kujutasingi teda ette kahe 10x10 metallplaadiga mille vahel on nina...Ei tea kas see ka tõele vastab? Keegi võiks pilti teha.

Kliendikaart

2010-06-19T04:23:00.000-02:00

Ja ma olen tagasi. Eilne õde itsitas ning ütles, et mulle võib püsikliendikaardi väljastada. Millised hüved sellega kaasnevad on veel ebaselge, aga midagi peaks ju olema? Näiteks complimentary kohuke hommikusöögiks, eelisjärjekord erakorralises vastuvõtus (see muide juba töötab, seekord arst isegi ei vaadanud mind vaid saatis otse üles), võimalus rääkida kaasa residentsi (palati) otsustamisel, eelisjärjekorras vereproovid vms. Ja nii öelda kuldkliendile võiksid nad pakkuda võimalust valida õde, kes vereproovi võtab. Sest mõni on siin nagu vampiir, ei saa arugi, kui ta sult paar liitrit välja imenud on, teine aga torgib ja torgib ja no ei saa pihta. Eriti hull on üks, kellel see üldse välja ei tule. Täna andis kolmandal katsel alla ja kutsus teise õe. Pean mainima, et olen ise ka õppinud oma veresooni oluliselt lähemalt tundma kui ma oleks kunagi arvanud vajalikuks. Tean täpselt kuhu annab kanüüli ajada ning milline neist on liiga lühike selle jaoks. Kust tuleb kiiresti ning kust ei tule üldse.

Maha võib panna ka veel ühe olulise maamärgi. Minu vööümbermõõt on ületanud maagilise 90 cm piiri ning on nüüd täpselt 91 cm. Tehke järgi!

Vabadus osutus üürikeseks

2010-06-16T14:30:00.000-02:00

Õnnestus üleeile välja pääseda aga kuna kõhu peal olev avaus osutus tegutsevaks vulkaaniks ning ajas läbimärjaks kõik mu köögirätikud ning isegi pampers oli selle vastu võimetu leidime end taas kord kiiniku erakorralisest vastuvõtust. Ettenägelikult panime enne tulekut nahka Andrese tehtud seesamiseemnetega kana ja nagu karta oligi topiti mind siia uuesti kinni. Andres komplekteeris juba teatavat vilumust üles näidates haiglatarvikut komplekti ning vedas selle mulle järgi siia.

...ja hakkas kõik otsast peale. 'Ja siis too mulle pasteedisaia ja siis seda kana-asja ja küpsist tahan ka!'

Huvitav,et Andrest siia ikka veel sisse lastakse peale seda kui sanitar tabas ta minu õhtusööki sisse vohmimast....korda ei mingisugust.

Titaanide heitlus

2010-06-13T10:21:00.000-02:00

Mind on määratud valgurikkale toidule, mis tähendab, et nad üritavad mulle õhtuoote nime all keefiri! ja jogurtit sisse toppida. Ja mina üritan sellest kõrvale põigelda. Ma vihkan joogijogurtit. Saan aru, et see viha selle vastu on sama ebaratsionaalne ja ajuvaba nagu minu keeldumine joomast piima mujal kui kodus, Valtus ja Pakal. Piim peab tulema kontrollitud tingimustest. Siinne toitlustuse eest vastutav naisterahvas võtab aga oma ülesandeid väga tõsiselt ning on otsustanud mind korrale allutada. Alguses ta küsis, et kas ta jätab keefiri/jogurti külmkappi, mille peale ma vastasin viisakalt, et ei ole tarvis. Seepeale ta muutis strateegiat ning ei küsinud enam, vaid teavitas mind faktist, et jätab mu keefiri/jogurti külmkappi. Mida ma rõõmsalt ignoreerisin. Täna tuli ta aga peale frontaalrünnakuga, ehk siis passis peale, millal see 'oote' aeg on ning tabas mind kaitsetult palatist ning sundis mind jogurti ära jooma. Homme ma sellel ajal palatis olla ei kavatse.

Narkari paradiis

2010-06-13T05:44:00.000-02:00

'Ja mida ma Teile võin ööseks pakkuda?' küsis õde, hääletoon nagu eliitrestorani kelneril. Jõllitasin talle mõistmatul ilmel vastu, mispeale ta menüüd lähemalt tutvustas: 'Unerohtu, valuvaigistit..?

2010-06-12T12:06:00.000-02:00

Minu Vägev Vähk on oma ülesannete kõrgusel. Eile palusin endale aluspesu tuua ning ta ilmus välja kaasas hiiglaslikud valged trussikud millel suur sinine kiri: Kvaliteetsed Eesti munad. Vaimukas a-haa-haa sünnipäevakink kallilt õelt. Minu protesti peale ajas Vähk silmad süütult pärani ning ütles, et tema valis materjali järgi, olevat ju puuvillane ja tekst olevat ka asjakohane, et seega, milles probleem?

2010-06-11T11:24:00.000-02:00

Mardzi emissar Moonika helistas ning teatas, et on teel siia. Uuris, et kuhu ta tulema peab. Ma vastasin, et ma ei tea, et pole endal siin külas käinud. Ilmselt helistab ta nüüd Andresele, hoiatasin teda juba. Andres arvas, et võiks ta valesse kohta juhatada, et las siblib. Ma soovitasin, et kui helistab, siis öelgu talle, et ma olen proktoloogiaosakonnas. Ma tahaks selle vastuvõtutädi nägu näha, kui ta proktoloogiaosakonda küsib. Aga see annab mulle aega toit ära peita enne kui ta kohale jõuab.